Kommentaar: Vahefinish Balti-Vene suhetes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa Föderatsiooni ja Balti riikide vahelised suhted on omamoodi vahefinishis. Nagu finishile omane, kiputakse trügima, et enne otsustavat joont oma positsiooni parandada ning teisele koht kätte näidata.
Summeerides viimaste aastate sündmusi, tuleb tõdeda, et siiani prevaleerinud negativismi inerts on saavutamas omamoodi kulminatsiooni.
Kolmest suhteliinist positiivseimana on nähtud Leedu-Vene telge. Viimase hetkeni venitatud piirilepingu ratifitseerimine räägib selget keelt Vene poole soovimatusest anda liiga positiivset signaali.
Kaliningradi transiidi küsimuses toimunud läbirääkimised demonstreerisid ehedalt seda, kuidas Kreml ei võta isegi mõõdukalt positiivselt häälestatud Leedut kui võrdväärset partnerit, üritades läbirääkimisi pidada üle Vilniuse pea otse Brüsseliga. See, et protsessi käigus oldi sunnitud seadustama esimest (sic!) korda piir oma lähinaabriga, pigem kinnitab reeglit, mille kohaselt kõik endised liiduvabariigid on Venemaale ühesuguse, teisejärgulise partneri väärtusega.
Leedu presidendiskandaali seostatakse Vene kriminaalsete struktuuridega - tõsi küll, Vene meedias nimetatakse seda seoseks rahvusvahelise kuritegevusega. Mõni aeg hiljem saadeti Leedust välja kolm Venemaa saatkonna töötajat diplomaatilise staatusega mitte kokkusobiva tegutsemise eest. Eeldatavasti vastab Venemaa sellele sama mõõdupuuga.
Lätiga on suhe tunduvalt hullem. Venemaa lähivälismaapoliitikas on Läti kinnistunud kui kõige kurja kehastus.
Aastaid hoogu kogunud konflikt vene vähemuse ümber tipnes neil päevil. Integratsiooni edendamiseks mõeldud haridusreformi (vene koolide üleviimine 60 protsendi ulatuses lätikeelsele õppele) üritatakse koolilaste protesti ära kasutades politiseerida ja näidata seda kui vägivaldset assimileerimist. Veebruari lõpus keeldus Läti andmast viisat Vene poliitikule Dmitri Rogozinile, kes on olnud üks aktiivsemaid Läti kritiseerijaid.
Lätlaste vastu on kasutatud ka reaalseid majandussanktsioone, keerates kinni läbi Ventspilsi kulgenud naftatransiidi kraani. See järgnes ajaliselt Leedu otsusele keelduda oma suurima naftatöötlemiskompleksi müügist Vene kompaniile Lukoil - mõne aja pärast saavutati siiski müügitehingu osas kokkulepe.
Eesti-Vene suhted on selles kolmikus olnud keskmise negatiivsusastmega. Nn kirikutüli ja topelttollid on need märksõnad, mida kohtab vastavates teemakäsitlustes kõige sagedamini.
Analoogselt Lätiga on meie idapiiri lepe allkirjastamata, Vene välisministeeriumi esindajad osundavad kogu aeg võltsi naeratusega duumale, kus justkui ei oldavat valmis taolisi leppeid isegi arutama, rääkimata ratifitseerimisest.
Hiljuti lahvatas teravalt hõõguma päevavalgele ujunud juhtum, kus Vene luurelennukid tungisid Eesti õhuruumi. Pooled süüdistavad üksteist lausa külmale sõjale iseloomuliku tulisusega.
Miks saab sellises keerulises olukorras rääkida vahefinishist? Aga seetõttu, et kolm Balti riiki on liitumas Lääne kahe suurima integratsiooniprojektiga - Euroopa Liidu ja NATOga. Vahetult enne seda soovib Venemaa võimalikult jõuliselt näidata, et tema kontrollib siiani piirkonnas toimuvat. Kui ta seda ei teeks, oleks üpris kummaline, sel juhul ei oleks meie naabriks mitte Venemaa või vähemalt mitte selline Venemaa, nagu ta seda praegu on.
Ehkki meie poliitikud on korduvalt rõhutanud olukorra kardinaalset teisenemist pärast laienemiste-liitumiste lõppemist, on see ainult osaliselt õige. Jah, loomulikult muutub rahvusvaheliste suhete keskkond Läänemere idarannikul.
Teiseneb see raamistik, milles toimivad ja hakkavad toimima meie suhted (seni veel) mitteliituva Venemaaga. Kuid omamoodi õigus on Venemaa suursaadikul Konstantin Provalovil, kes hoiatavalt teatas, et eksivad need, kes loodavad kõigi probleemide automaatset lahenemist.
Vahefinishis selguv suhete-positsioonide iseloom määrab paljuski edasise vastastikuse käitumise.
Balti-Vene suhted ei kao kusagile. Vähemalt mitte seni, kuni sellised rahvusvaheliste suhete üksused eksisteerivad. Seetõttu ei olegi artikli pealkiri Balti-Vene suhete finish. Ma loodan, et finish on küllalt kaugel ja/või see finish ei ole liiga dramaatiline.
Karmo Tüür, TÜ politoloogiaosakond, akadeemiline Balti ja Vene uuringute keskus