Tadzhiki demokraat vaatab murelikult Afganistani

15. november 2001, 00:03

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Talibanist pisut liberaalsema Põhjaliidu jõudmine Kabuli on viinud katteloori mõnegi kohaliku naisterahva näolt Oli viimase talve kõige tuisusem pühapäev. Newsweeki korrespondendi korteri aknast võis jälgida, kuidas Moskva liikluse elavaim tuiksoon, Kutuzovski prospekt, jäi üha tühjemaks ja tühjemaks - sedamööda, kuidas autojuhid võitluses loodusjõududega alla andsid.

Sees oli soe ja hea. Meie väike ajakirjanike ja diplomaatide seltskond jõi punast veini, sõi plovi ja rääkis Aasiast. «Eh, võõras kohas ei tule kunagi esialgu hästi välja,» kurtis mees, kes, põll ees, köögi ja toa vahet käis. Tegelikult oli see maailma parim plov. Ja mees, kes ta valmis tegi, on Oleg Panfilov.

Praegu Moskvas ajakirjandusvabadust kaitsva Panfilovi elulugu on nii kirju ja paradoksaalne, nagu vist saab olla vaid lagunenud impeeriumide kodanikel. Panfilov sündis ilma 1957. aastal Tadzhikistanis, kuhu ta ema oli suunatud tööle ja kus ta «rahvavaenlasest» isa mõned aastad varem vangist oli vabanenud. Kuigi nad olid venelased, õppis nende kunstiteadlasest poeg ära tadzhiki keele ja sai kohalikuks patrioodiks.

«Mul oli venelastega raske, sest ma oskasin tadzhiki keelt ja pean seda teiseks emakeeleks,» meenutab ta. «Ülejäänud venelasi ma nimetasin alati kolonistideks, sest nad ei arvanud kunagi, et on vaja tadzhiki keelt osata või kultuuri tunda, neil oli ükskõik, kus elada. Venelaste hulgas oli mul hüüdnimi «tadzhiki natsionalist»!»

«Natsionalisti» ja demokraadina tegi Panfilov asju, mida natsionalistid ja demokraadid 80ndate aastate lõpu ja 90ndate alguse NSV Liidus ikka tegid. Näiteks saavutas ta koos sõpradega selle, et ta kodulinn, kunagine Leninabad, sai tagasi oma pärisnime: Hodzhand. Ja 1992. aasta presidendivalimistel püüdis ta toetada demokraatide kandidaati, kes aga kaotas.

Siis ajalugu kordus: nii nagu ta vanemad omal ajal, nii kuulutati ka Panfilov rahvavaenlaseks ja ta pages maalt. «Just nii - Venemaa poolt paika pandud võim ajas minu, venelase, maalt välja. Paradoksaalne? Vist jah,» naerab ta.

Paradoksid polnud sellega veel läbi. Panfilov jäi kiiresti silma rahvusvahelistele õiguskaitseorganisatsioonidele ning need otsisid talle Moskvas töökoha - Nõukogude juudiorganisatsioonide liidu Moskva kontori juhina. «Pool aastat juhtisin mina, puhas venelane ja Tadzhikistani kodanik, juudiorganisatsioone!»

Edasi aga tuli huvitavam ja kohasem töö. Panfilov kutsuti ÜRO inimõiguste eksperdiks Tadzhikistani rahuläbirääkimistele. Sellest ajast teab Panfilov kahte asja: Afganistani ning seda, kuidas korraldada, et kodusõjas riigis suhtelinegi rahu püsima aidata.

Panfilov vaatas raske südamega, kuidas Põhjaliidu väed Kabuli vallutasid. Ta on veendunud, et see ei aita Afganistani stabiilseks ja rahulikuks muutmisele kuidagi kaasa.

«See ei saa olla afgaanide initsiatiiv,» leiab ta. «Asja taga on Venemaa, kes tahab Afganistani uut Berliini müüri ehitada - põhja poole jääks nende kontrollitav ja Põhjaliidu valvatav puhvertsoon ning lõunaprovintsides käiks edasi sõda, sest afgaanid ei saa kunagi leppida, et Põhjaliit valitseb riiki.»

Põhjaliit koosneb ju põhiliselt usbekkidest ja tadzhikkidest, aga Afganistani on 300 aasta jooksul alati valitsenud suurima rahvusrühma, puðtude esindajad. Isegi NSV Liit võttis oma marionettideks puðtud.

Ainus tadzhikk, 1992. aastal kaheks aastaks valitud, kuid siis võimult lahkumast keeldunud president Rabbani kukkus haletsusväärselt läbi. Tagajärgi on Panfilov 1995. aastal näinud.

«Rabbani ei suutnud teha midagi, et võimu tsentraliseerida, seal oli palju väikseid gruppe, kes röövisid teedel ja tülitsesid omavahel,» meenutab ta toonast Afganistani. Rahvas ootas mingit jõudu, mis oleks suutnud luua keskvõimu, ja sellist peale Talibani polnud.

Et Talibanist, keda alguses toetasid nii Pakistan kui ka näiteks USA, lõpuks head nahka ei saanud, selles on Panfilovi arvates süüdi läänemaailm, mis 90ndate keskel - kui kukkus läbi Afganistani läbima mõeldud gaasijuhtme projekt - selle maa vastu huvi kaotas. Tunnustamata Taliban jäi omapäi vaesusse ja jõudis kiiresti olukorrani, kus neil ei olnud enam midagi kaotada - seega ei saanud neid enam ka mõjutada.

Panfilov on veendunud, et rahu saabub Afganistani vaid siis, kui Talibani liikmetel uuesti midagi kaotada on, kas või võim koalitsioonivalitsuses.

Tadzhikistani rahuläbirääkimised - needsamad, mida Kabulis peeti ja kus Panfilov ekspert oli - kulgesid raskelt, aga lõppesid 1997. aasta juulis vaherahuleppega, mis andis opositsioonile 30 protsenti valitsuskohtadest. Vastalised väejõugus aga integreeriti armeesse. Ning Tadzhikistan pole praegu küll mingi «igavalt rahulik paik», aga ta ei sõdi, seal on võim ja temaga saab asju ajada.

Samamoodi peaks Panfilovi nägemust mööda toimitama ka Afganistanis. Uude valitsusse - mille moodustamine, muide, pärast üleeilset Kabuli-vallutamist kiireks ülesandeks muutus - peaksid kuuluma kõik: nii Põhjaliit, Taliban, Afganistani vana kuningas kui ka laialdane diasporaa, mis pesitseb nii Venemaal kui Läänes.

Umbes samasugune on olnud ka USA nägemus, ent Venemaa president Putin lävib sõbralikult president Rabbaniga ja on teatanud, et tema Talibani valitsuses näha ei taha.

Panfilov on ehk pisut kibestunud ka muu pärast. Neil päevil kandis ta oma andmestikku sisse jälle nelja lahingus hukkunud ajakirjaniku nimed - nende, kes Afganistanis surma said. Selline juba on Panfilovi praegune töö - ta juhib organisatsiooni, mille nimi on Ekstreemse Ajakirjanduse Keskus.

Tema käest saavad ajakirjanikud «kuuma kohta» sõites kuuliveste laenata ja temale tuleb kaevata, kui «kuuma koha» võimumehed ajakirjaniku tööd segavad, peksa annavad, välja saadavad või maha lasevad.

Mitte et Panfilov sinna palju parata saaks - ta ainult avalikustab juhtunu. Avalikustada on aga palju: ma korra tellisin Panfilovi toimetatava igapäevase monitooringu, pidin aga sellest kohemaid loobuma, sest mu arvuti ei kannatanud koormust välja ja jooksis kinni.