/nginx/o/2009/09/03/230261t1h2903.jpg)
Kui Triin Visnap seitse aastat tagasi suusahüpetega tegelema hakkas, pidasid paljud teda hullumeelseks. Sel sügisel loob ta naissuusahüppajatele lausa spetsiaalse treeningugrupi. Hullumeelne idee?
Eesti naissuusahüppaja olümpiale? Miks ka mitte!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne jaoks kindlasti hullumeelne. Aga Visnapit see ei heiduta. Seda enam, et viimastel aastatel on naissuusahüppajate arv nii Eestis kui ka kogu maailmas tublisti kasvanud. Kahevõistluse ja suusahüpete juhataja Roomet Pikkori hinnangul tegeles alaga vahepeal üle kümne õrnema soo esindaja.
Seetõttu loodi eelmisel aastal esimest korda naistele ka eraldi võistlusklass. Varem pidid nad meestega jõudu proovima. «Töötame selle nimel, et kunagi võistleks Eesti naissuusahüppaja olümpial. Sotši olümpia tuleb ilmselt liiga vara, aga samas pole see ilmvõimatu,» arutles Pikkor ja lisas enesekindlalt: «2018. aasta olümpial tahame kindlasti naissuusahüppaja välja panna! See on täiesti reaalne eesmärk.»
Tõsi, praegu pole veel sugugi kindel, et naissuusahüppajad üldse olümpiale pääsevad. Kuigi suusahüpped kuuluvad olümpiakavva juba 1924. aastast ja see on üks väheseid alasid, kus ei lubata võistlema nii mehi kui naisi.
Augustis kirjutasid naissuusahüppajad Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) presidendile Jacques Roggele lausa avaliku kirja, kus palusid Vancouveri OMil naiste suusahüpped võistluskavva võtta. Neile valmistas trotsi tõsiasi, et naispoksijad lubatakse 2012. aasta Londoni olümpiale, naissuusahüppajad jäävad aga olümpialt kõrvale.
Varem olid nad proovinud ka kohtu kaudu olümpiale pääseda. Mõlemad katsed aga luhtusid.
Üleeile vastas Rogge kirjale selgesõnaliselt: «Erinevatel põhjustel ei saa me naiste suusahüppeid 2012. aasta olümpial kavasse võtta.»
Arikli täisversiooni loe Postimehe paberväljaandest.