Oss ja Robi: kaks venda vastakuti Teise maailmasõja koledustes

Autoseltskonnas, kes 1944. aasta sügisel Audeväljal Vene tanki tule all surma sai, viibis Saksa armee eesti politseipataljoni ülemleitnant Osvald Vaidlo koos oma lapseootel naise Vilmaga. Tema noorem vend, hilisem tuntud lastekirjanik Robert Vaidlo jõudis venna hauale nädalapäevad hiljem Eesti Korpuse ridades.

Varahommikune koputus vendade Vaidlote tudengikorteri uksele Tartus Tiigi tänaval sai 1941. aasta juulis tähendada ainult üht: saabunud on sõjaväekutse Punaarmeesse.

Vanaema juures korteris olnud vennad – ülikoolis kaubandust ja filosoofiat õppiv Osvald ning filosoofiatudeng Robert – olid kokku leppinud, et sellise koputuse peale läheb ust avama 1921. aastal sündinud noorem vend Robert. Sest kutse on ju niikuinii mõeldud hoopis 1918. aastal ilmavalgust näinud Osvaldile, kes samal ajal tagaukse kaudu targu minema lippab. Sel moel saab Robert kutsetoojale puhta südamega jutustada, et vanemat venda pole kodus.

Sel korral on kutse aga mõeldud hoopis Robertile endale. Juba mõne tunni pärast leiab ta end Tartu kutsealuste kogumisplatsilt.

Et kokku aetud poiste valvet pole keegi vaevunud korraldama, otsustab Robert oma saatuse enda kätte tagasi võtta. «Passisin juhust ja vinnasin enda üle punase tellismüüri trotuaarile. Rapsisin riided puhtaks ning otse üle tänava teise hoovi.

Patrullidest tuli eemale hoida. Polnud enam tänaval kõndimise dokumenti,» kirjeldab tulevane noorsookirjanik oma esimest põgenemist Punaaremeest 1975. aastal ilmunud sõjaromaanis «Teed viivad alati kuhugi». Peagi on Robert tagasi vanaema juures.

Kuid vanaema – tragi ja kange vanainimene, kes võis poiste poolt tuppa toodud ahjupuud paljalt sellepärast välja tagasi viia, et tema meelest polnud käes veel õige hetk kütmiseks – näeb ka selle otsuse varjukülgi. Mobilisatsioonist kõrvalehoidmist ja deserteerumist karistatakse sõjaseisukorda viidud Eesti NSVs mahalaskmisega.

«See võib halvasti lõppeda,» ütleb vanaema. «Eks sa ise otsustad, aga keegi peab riiki ka kaitsma.»

Nii läheb Robert kutsealuste mobilisatsioonipunkti tagasi – sama moodi salaja, nagu ta sealt äragi hüppas. Osvald toob juhuse tahtel tema asemel punaväkke suunduvale vennale kaasa linna pealt kokku ostetud konserve ja muud toidukraami. See on viimane kord, kui nad üksteist näevad.

Peagi kaob koos Robertiga ida poole ka Nõukogude võim ning saabub Saksa aeg. Nüüd saab ka Osvaldist sõjaväelane. Ta jätab hüvasti oma kauase kallima ja vastse abikaasa Vilmaga (sündinud Nöps), kes õpib stomatoloogiks, ning liitub 36. politseipataljoniga, tõustes viimaks selle majandusülemaks. Pataljon saadetakse Valgevenesse partisane püüdma ning viibib ka kurikuulsas Novogrudokis. 1942. aasta sügisel liigub pataljon edasi Stalingradi alla, osaledes selles hiigellahingus ainsa eestlastest komplekteeritud Saksa väeosana.

Roberti käsi Punaarmees käib samal ajal halvasti. Eestlaste massilise Saksa poole ülejooksmise tõttu 1941. aasta juulikuu lahinguis Pihkvamaal saadetakse 35 000 mobiliseeritud eesti poissi hoopis tööpataljonide orjalaagritesse. Seal sureb kuni 12 000 eestlast.

Tööpataljoni satub ka Robert Vaidlo. Aastakümneid hiljem kirjeldab ta oma lähedastele verd tarretama panevaid pilte nende surmapataljonide igapäevaelust. «Ohvitserid sõid sööklas eraldi lauas, pildudes kalaluid laua alla. Üks meie meestest ei pidanud vastu ja läks laua alla neid palukesi noppima...»

Vasekaevanduses töötades leiab Robert täpselt oma sünnipäeval rooja seest verd. See tähendab verist kõhutõbe ning ühtlasi ka kindlat surma.

Laagri sanitaarosakonnas teeniv eestlasest velsker ulatab Robertile selleks puhuks ette nähtud saiakannika, kuid ütleb: «Sina siin ellu ei jää. Ainus võimalus on, kui põgened.»

Kuid kuhu? Läheduses pole ühtegi asulat. Kaevandus asub nii üksildases kohas, et seda isegi ei valvata. Seetõttu otsustab Robert koos grupi eestlastega tõepoolest põgenemist üritada. Robert kaalub vaid 40 kilo ning teisedki on kurnatud ja vaevatud, kuid mehed tassivad endaga kaasas külmavõetud jalgadega rahvuskaaslast. Sellest Naaritsa-nimelisest mehest saab hiljem Eestis taas käija.

Põgenikud jõuvad raudteeni ning võetakse imekombel ühele rongile. Robert tuleb taas teadvusele puhtas ja valges haiglapalatis. Selgub, et rongis sõitsid ravile verisesse kõhutõppe nakatunud lennukooli kursandid ning dokumentideta ja teadvusetu Robert kui sama diagnoosiga mees on õnneliku eksituse tõttu nende hulka arvatud.

Ühes tervise paranemisega nuputab Robert, kuidas olukorrast välja tulla. Esmalt pihib ta oma tegeliku loo «kaaskursantidele». «Pole midagi,» vastavad need vene poisid, «Ära sellest ainult kellelegi räägi. Saame terveks, võtame su endaga kaasa.»

Robert siiski räägib – vanemale naisarstile. See aga vastab: «Unusta see jutt kohe ära. Mul on endal mitu poega sõjas, ma tean, mis see tähendab.»

Arst võtab Roberti oma erilise hoolduse alla. Mees saab terveks, kuid kirjutatakse haiglast välja alles viimaste seas. Arst ja õed panevad talle teele leiba kaasa – muud neil anda pole.

«Avar vene hing päästis mu elu,» räägib Robert aastakümneid hiljem ikka ja jälle oma perekonnale, kui sõjaelamused mälust esile tulvavad.

Ta seikleb mõnda aega Siberi eesti küladesse asutatud kolhoosides, kust leiab eest mitu vasekaevandusest põgenenud «lennukursanti». Kui 1942. aastal hakatakse formeerima Eesti Korpuse väeosi, liitub Robert nendega ning saab suurtükiväe tulejuhiks. Tal on Punaarmeega ühine suund: koju Eestisse.

Sama aasta sügisel jõuab Osvald oma 36. politseipataljoniga Stalingradi lähistele Surovikinosse ning vaid juhuse tahtel jääb väeosa Stalingradi piiramisrõngast väljapoole. Pataljoni juhiks tõuseb ülemleitnant Harald Riipalu. 31. detsembril otsustatakse vapralt võidelnud pataljon rindelt ära tuua ning Osvaldi ülesandeks on taandumiskäsu viimine pataljoni 2. kompaniile. Ta jääb koos kompaniiga aga Nõukogude tankide piiramisrõngasse, kust pääseb alles 1943. aasta 2. jaanuaril.

Võib-olla just siis juhtub sõjaseiklus, mille on vahendanud üks Osvaldi kaasvõitlejaist, pärast sõda Kanadasse pagenud relvavend. Vene rünnak tuleb just sel hetkel, kui Osvald on koos teiste sõjaväelastega saunas. Õnnekombel läheb rünnakuteravik saunast puutumatult üle ning mehed leiavad end vaenlase tagalast. Nad jätavad mundrid sauna ning väljuvad pika valge pesu väel. Pimeduses mööduvad Vene sõjaväelased peavad neid omaenda maskeerimisülikondades seltsimeesteks. Viimaks õnnestub Osvaldil koos kaaslastega peatada üks sõiduauto, milles istub mitu Nõukogude ohvitseri. Masin võetakse üle ning ohvitserid ja nende dokumendid viiakse väärtusliku sõjasaagina Saksa poolele. Ent meeste enda paberid jäävad koos mundritega sauna.

Sellest hetkest alates saab Nõukogude pool teadlikuks Saksa ülemleitnandi Osvald Vaidlo olemasolust ning varsti viiakse otsad kokku ka punaarmeelasest venna Robertiga. Viimast hakatakse nüüd kutsuma vaimselt traumeerivatele vestlustele, kasarmus püüab venna kohta andmeid pinnida kaasvõitlejast nuhk. Ent Robert ei valeta põrmugi, kui kinnitab, et nägi venda viimati kodus Tartus.

Just selle Stalingradi episoodi tõttu pole Osvaldil 1944. aasta sügisel vähimatki lootust Eestisse jääda ning oma teenistust Saksa sõjaväes varjata. Koos viimaseid nädalaid lapseootel Vilmaga, tentsiku ning kahe teise mehega püüavad nad 24. septembril jõuda väikese sõiduautoga Tallinnast Haapsallu, et asuda evakueeruvatele Saksa laevadele.

Õigupoolest pidanuks nad sõitma juba päev varem, kuid Vilma otsib titeriideid oma peagi sündivale lapsele. See saabki saatuslikuks: edasi tungiv Punaarmee lõikab põgenemistee läbi. Lennukikuulipildujaga varustatud Vene tank laseb sõiduauto Keila–Haapsalu maanteel Audevälja küla juures sõelapõhjaks. Koos Vilmaga tagaistmel reisinud Osvald on autovrakis veel mõned tunnid elus, teised autos olnud hukkuvad kohe. Poritiival kaasa sõitnud tentsik pääseb jooksu ning viib Osvaldi ja Vilma surmateate Osvaldi emale.

Nädalapäevad hiljem tuleb Robert, kes Eesti Korpusega viimaks koju jõudnud, venna ja ta naise värsket hauda vaatama. Kuid nende isiklikke asju ja dokumente ta külarahva käest küsida ei julge.

Robertist saab Nõukogude Eestis ajakirjanik ja kirjanik, kelle telelavastust «Kessu» mäletavad tänulikult mitme põlvkonna lapsed. Ent julgeolek pinnib teda jätkuvalt Saksa väes teeninud venna osas: kuhu Osvald jäi? Nüüd Robert juba teab vastust, kuid ei reeda seda. Isegi pereringis ei räägita juhtunust palju.

«Mäletan, kuidas lapsena käisin koos vanaemaga Audeväljal jalutamas,» on meeles Roberti ja Aita Vaidlo tütrel Kaia Pihlakul. «Vanaema istus ühele kiviaiale ja ütles: puhkame pisut, siin on ilus koht. Alles hiljem sain ma teada, mis koht see on.»