/nginx/o/2018/10/19/11510998t1he180.jpg)
Pea pooled meist ei näe tulu tõusvat maksude langetamisest olukorras, kus riigil tuleb kulutusi tõsiselt kärpida. Võidetud kroonid ei too tulu, kui riigi poolt rahastatavates teenustes kaotame. Ehk siis suure osa inimesteni on jõudnud lihtne teadmine - tasuta pole siin riigis midagi. Küsimus on ainult selles, kas maksame millegi eest kõik koos, või siis tuleb igal ühel endal maksta. Madalate maksudega neid inimesi valimistel hullutada pole ilmselt võimalik. Sest nad oskavad arvutada. Väga tore!
Tänaseks seadusesse kirjutatud tulumaksuvähendus on iseenesest klassikaline poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta maksuvaba tulu määra, reformierakonna lubadus vähendada maksuprotsenti ning Isamaa ja Res Publica (IRL) lubadus anda maksusoodustus ka ühe lapse korral perekonnas. Ma pean tõdema, et ei näe selget eesmärki maksuprotsendi vähendamises ning pean maksuvabastust laste arvust sõltuvalt kaunis ebatõhusaks perepoliitiliseks meetmeks (mõistlikum oleks tõsta peretoetusi). Aga nii kokku lepiti, sest kõik olid ju lubanud ja teisiti ei saanud.
Heakene küll. Nüüd peaks olema kõigil selge, et nende lubaduste täitmiseks pole kahanenud majanduskasvu tingimustes meil võimalust. Siit ka ettepanek tulumaksu kärpimine paariks aastaks edasi lükata. Paremate aegade lootuses.
Kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste lubaduste edasilükkamine on lihtne, siis maksusoodustus ühe lapse korral perekonnas kehtib ka juba aastal 2008. Vältimaks heietusi Peetritest ja nende võileibadest, ei ole võimalik ühe koalitsioonipartneri lubadust täita ja teiste omi selle nimel kaugemasse tulevikku lükata. Siit ka mitme inimese kindel teadmine, et tulumaksureformi edasilükkamine polevat seetõttu võimalik. Kuigi ka nende meelest on vajalik.
Ma usun, et lähemad nädalad annavad tunnistust tõsiasjast - tulumaksureformi edasilükkamisele meil alternatiivi pole. Käibemaksu tõstmisega pole nõus kindlasti SDE, kuna see muudatus mõjutaks eelkõige keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Kõigile koalitsioonipartneritele oleks vastuvõetamatu käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsiooni tõus. Samal ajal ei saa petta ka inimeste õigustatud ootusi.
Seega tuleks vastu võtta seadus, kus maksuprotsendi vähendamine ja maksuvaba määra tõus lükkuvad edasi. Soodustus ühe lapsega peredele kehtiks küll aastal 2008, aga mitte näiteks 2009 ja 2010. Möönan, et tegemist oleks küll mõnevõrra kentsaka kompromissiga, aga millal need poliitilised kompromissid erilise tarkusega ikka silma on paistnud?
Tulemuseks oleks kate pooleteisele miljardile kroonile aastal 2009 ja kahele ja poolele aastal 2010. Ja see on suur raha.