Tõnis Lukas: kuidas tekib koolirõõm

Lapsele on parem, kui ta sirgub märkamatult, ilma suuremate vapustusteta. Tema arenemine on pidev protsess, ja kui ta tunneb ennast selles piisavalt pingevabalt ja turvaliselt, säilib loomingu- ja avastamisrõõmu kauemaks.

Eesti haridussüsteem kindlustab praegu enamikule lastele ühe turvalise ja üldjuhul sujuva ülemineku – see on põhikoolist gümnaasiumisse.

Samas on aga lasteaiast kooli mineku puhul tegemist paljudele murerohke sündmusega. Testimine ja sellega seotud muretsemine on ju paljude meie laste ja nende perekondade koolieelse aasta igapäev.

Teen ettepaneku pöörata asjad ringi – s.t hoolitseda selle eest, et just esimesse klassi minek oleks sujuv ja muredeta. Terade sõkaldest eraldamise sõela peaksime aga väikeste laste juurest viima hoopis põhikooli lõpetanute ette, kes valivad, kas minna gümnaasiumisse või kutsekooli.

Just see oleks õiglane, kui gümnaasiumiküpsust mõõdetaks ühtsete nõuete alusel ikka gümnaasiumisse astumisel, mitte üheksa aastat varem. Sest paljudele lastele tähendab just kooli valik juba esimesse klassi minekul võitlust gümnaasiumikoha pärast.

Nii elatakse gümnaasiumisse astumise ärevus ebanormaalselt tihti üle juba algkoolis , sest paljudes perekondades arvatakse üldiselt, et hiljem enam gümnaasiumi saada lootust pole, sest paremad kohad oleks justkui kukeaabitsatega koos ära jagatud. Halb ei ole mitte see, et populaarsemad koolid oma algklassidesse õpilasi valivad, halb on see, kui süsteem tekitab perekondades lootusetuse tunnet edasiseks.

Võrdsed võimalused

Paljud vanemad, kes hea meelega paneks oma lapse kodukoha kooli, vahetavad elukohta või saadavad oma väikse lapse igapäevasele liiga pikale kooliteele, kuna kardavad, et pärast põhikooli lõpetamist on laps muidu teistega võrreldes ebavõrdses seisus. On levinud arvamus, et gümnaasiumiosa komplekteeritakse juba varakult ära ja uued tulijad enam nimekatesse koolidesse löögile ei saa.

Seda suhtumist tuleb muuta, sest lapsed, keda solgutatakse kuue-seitsmeaastaselt läbi konkursisõelade või kelle koolitee on maast madalast kurnavalt pikk, ei suuda alati koolist rõõmu tunda. Ilma rõõmuta ei tule aga loovuse arendamisest midagi välja ja nii on meie koolilaste hulgas rusutuid ja rõõmutuid teiste maade lastega võrreldes rohkem. Koolistressi üks kaasnähtusi on aga muu hulgas ka koolikiusamine.   

Gümnaasiumiküpsust on loogilisem mõõta siiski vahetult enne gümnaasiumi, mitte esimesse klassi minekul. See ei tähenda, et kaoksid traditsioonidega ja tugevad koolid.

Vastupidi, neid tuleb juurde, sest liiga varase lahterdamise lõpetamisega jätkuks rõõmsalt arenemishuvilisi õpilasi kõigisse koolidesse. Ja väikelinnade ja maakohtade noored pered ei peaks mõtlema ärakolimisele, otsides lastele koolikohta ainult suuremates linnades.

Põhikooli-järgsed valikud

Kohustusliku põhikooli lõpetamisel on noorte ees valikud. Neid on tunduvalt rohkem kui põhikooli ajal. Just valikute võimalikkuse poolest erineb ka keskharidusõpe põhiharidusest. Kui viimase osas peab õppekava olema kõigile üldplaanis võrdselt jõukohane, siis gümnaasiumi õppekava tunnusjooneks on valikute pakkumine nii eri suundade kui ka koormuste vahel.  

Põhikooli-järgselt seisab iga õpilane sisuliste valikute ees: valida on näiteks gümnaasiumi humanitaar- või siis loodus- ja täppisainete suuna vahel, aga ka gümnaasiumi ja kutsekooli vahel.

Mitmel juhul on gümnaasiumi valikute hulgas ka eelkutseõppe võimalus, kutseõpe ise pakub juba omakorda palju valikuid erialade vahel. Seda, et valikuid tehakse praegu tihti ülepeakaela, näitab murettekitav väljalangemus nii gümnaasiumist kui ka kutsekoolist. Katkestamine toob aga pettumise. Pettunud inimesel on elus raske.

Et otsustada, tuleb korraks peatuda, mitte lasta end vooluga kaasa viia. Riigil on vastutus korraliku karjääri- ja haridusnõustamissüsteemi ülesehitamise eest.

See töö käib praegu suure hooga. Valikute tegijal on tarvis vanemate kaasamõtlejate nõuannet nii selle kohta, milleks tal on rohkem eeldusi ja milleks tal on neid vähem, kui ka lihtsalt erinevate perspektiivsete erialade kohta.

Kui tundub, et 16-aastane pole selliseks otsuseks küps, siis tuleb teda aidata. Pealegi ei ole keskhariduse tasemel tehtud otsused sugugi fataal­sed – ka kutseharidus ei sule võimalusi hiljem kõrgharidust omandada.

Gümnaasiumiküpsust saab hinnata

Ühtlustatud nõuded peavad gümnaasiumisse, aga ka kutseõppe eri valdkondadesse õppima minekuks olema seepärast, et kõigil oleks võrdsed võimalused taotleda kohta igas gümnaasiumis, mida ta endale sobivaks peab ja kus õppimiseks ta küps on.

Nii tuntud Tartu ja Tallinna koolide kui ka maakonnakeskuste gümnaasiumiossa peab olema võrdne võimalus kandideerida nii neil, kes samas koolimajas madalamatel astmetel õppinud, kui ka neil, kes lõpetanud mõne väiksema põhikooli.

Milles need ühtsed arusaadavad nõuded üldiselt seisnevad, määrab edaspidi vabariigi valitsus, arvestades nende koolide kogemust, kus vastavad katsete või lävendi nõuded on juba olemas. Kindlasti ei ole tegemist riiklike sisseastumiseksamitega, vastuvõtu otsustavad reeglite alusel ikka koolid ise.

Tõenäoliselt võetakse mingis ulatuses arvesse seniseid põhikooli tulemusi, aga soovitavalt ka suunakatseid vastavalt sellele, millises kallakuga harus õpilane õppida tahab. Ainult põhikooli hinnete alusel valiku tegemine oleks vale, sest siis ei arvestataks piisavalt poiste ja tüdrukute erinevat arengulugu.

Et gümnaasiumiküpsus saaks põhikooli-järgsel koolivalikul peamiseks näitajaks, on otstarbekas minna edasi sedasama teed, mida soovitas eelmise nädala ajalehes pedagoogikateadlane Viive-Riina Ruus ja mida sümboliseerib Eesti üks edukamaid koole Hugo Treffneri gümnaasium – nn puhaste gümnaasiumide loomisega. Seegi jätab eluõiguse tugevatele põhikoolidele nii maal kui linnas ja annab võrdsed võimalused sünnikohast olenemata.

1. septembril on ikka mõtted puhtad ja ideaalid suured – nii et püüdkem õpilastele ja õpetajatele ilusat kooliaastat soovides nende tööd ja õppimist võimalikult pingevabaks teha.