Peeter Ross: kas mina saan ennast arsti juurde aidata?

Tänasest (1. septembrist) käivituva tervise infosüsteemi või laiemalt tuntud digilooga seoses avaneb meile uus võimalus, millest seni on suhteliselt vähe räägitud – pääs oma terviseandmete juurde interneti kaudu.

Tervise infosüsteem toob inimesele abstraktse väljendi – sinu tervis on sinu enda kätes – numbrite, lausete ja piltide kujul lausa koju laua peale.  

Iga Eesti elanik saab peagi ID-kaardi abil vaadata oma terviseandmeid. Saab tutvuda oma analüüsidega, uuringute vastustega, arsti tehtud kokkuvõtetega, talle määratud raviga. See omakorda loob võimaluse hinnata mõtestatumalt oma tervise seisundit, näha muutusi analüüsides või uuringute tulemustes, hinnata ravi õnnestumist.

Sõna otseses mõttes piltlik tervisepank teeb tervise üle otsustamise nii reaalseks, nagu internetipank on toonud raha üle otsustamise meie kodulauale.

Ja siis ei pruugi tervise halvenemine enam nii äkki tulla. Ka arsti vastuvõtule registreerimisega ei pruugi nii kiire olla – inimene saab ise otsustada oma tervise (käitumise) üle, nii nagu ta praegu vaatab oma pangakontot ja ümberkäimist rahaga.

Enda või lähedase inimese haigestudes muutub kuld piltlikult tuhaks. Selgub, et tervis on inimese elus materiaalsest rikkusest rohkem väärt.

Tuleb ruttu leida kõige parem arst ja haigla ning kõige tõhusam ravi. Haigestumise järgselt võib inimeste käitumise üldjoontes jagada kaheks: ühed ruttavad perearstilt või haiglast abi otsima, teised löövad käega, konstateerivad, et ega arst mind niikuinii ei aita, ja parimal juhul pöörduvad alternatiivmeditsiini poole.

Viimaste puhul on asi lihtne – haiguse kas parandab aeg või halvemal juhul tuuakse kannataja tõve lõppstaadiumis kiirabiga haigla vastuvõttu, kus reeglina enam tervist päästa ei õnnestu.

Mis juhtub aga nendega, kes soovivad arstile pöörduda? Lootus, et ma jõuan kiiresti väga hea arsti juurde, kipub sageli luhtuma, sest arsti vastuvõtule on järjekord.

Mõne arsti juurde paar päeva, teise arsti juurde paar kuud. Kahjuks ei ole see haigele inimesele vastuvõetav – iga päev tundmatu vaevusega tundub pikem kui aasta.

Miks meil on arsti juurde järjekord? Ühiskond vananeb ja vanusega koos kasvab arstiabi vajadus. Arstide ja õdede hulk on Eestis suhteliselt stabiilne ega suurene, ühe arsti kohta tuleb aina rohkem patsiente. See tähendab pikemat järjekorda.

Ravivõimalused paranevad ja haigusi on võimalik kontrolli all hoida – ka see lisab nõudlust tervishoiutöötajate järele. Kahjuks pole me veel nii rikkad, et tööjõudu Soome eeskujul naabermaadest sisse osta.

Eelnev mõttekäik viis küllap lugeja ummikusse. Kuid kas lahendust otsida ehk teiselt poolt? Kui arstide ja õdede hulk ei suurene ja samas suureneb vastuvõtule soovijate hulk, tuleks mõelda sellele, kas me kasutame oma tervishoiu võimalusi kõige õigemini.

Tundub üllatav, aga inimese enda võimalus oma tervise seisundit jälgida ja võimalikku haigust ennetada on samuti üks väljapääs, et pikki vastuvõtu- või ravijärjekordi vältida. Kas aga inimene ise on selleks valmis?

Selleks et oma tervise ja vajaliku abi üle õigesti otsustada, peab inimesel olema piisavalt infot oma tervise kohta ja võimalus otsida tekkinud probleemide korral lahendusi.

Kas aga on näiteks reaalne, et elitaarne meditsiinisõnavara võiks tavainimesele arusaadavaks muutuda?

Arstid kirjutavad ju endiselt ladinakeelsetel sõnadel põhinevat teksti. Pealegi, kui inimene hakkab lugema keeruliste nimetustega analüüse või arusaamatut uuringu vastust, siis muutub ta, vastupidi, veelgi närvilisemaks.

Rääkimata sellest, kui tekstis kuskil sõna «vähk» läbi käib. Kas see paneb pigem käe nööri järele sirutama või tahavadki inimesed oma tervisest hoopis teadlikumad olla?
Eelmise aasta lõpus lõime Ida-Tallinna keskhaiglas iPatsiendi portaali. Piltlikult on see täna käivituva digiloo eelkäija.

Võimalust registreerida end ID-kaardiga interneti kaudu arsti vastuvõtule, maksta visiiditasu ja vaadata oma terviseandmeid on poole aasta jooksul kasutanud üle 3000 inimese, kõige vanem neist on olnud 84-aastane! Selle põhjal võime öelda, et mitmete väidetega, mida patsiendid võiksid internetist oma terviseandmeid vaadates esitada, oleme juba Ida-Tallinna keskhaigla digiprojektide rakendamisel kokku puutunud.

Analüüse ja uuringute tulemusi interneti kaudu vaadates on patsiendid kommenteerinud, et nii saab enne arstile minekut küsimused ette valmistada. Siiani on patsient vastust kuulnud alles arsti vastuvõtul.

Koju minnes on talle meenunud, et miks ma ei küsinud, mida see analüüsi tulemus siis ikka tegelikult tähendab. Samuti ei ole olnud probleem oma haigusest lugemine internetis, sest ehmatus tekib haigusest kuuldes niikuinii. On aga leitud, et hoopis parem, kui arsti vastuvõtuks on emotsioon lahtunud: nüüd on inimesel võimalus küsida oma konkreetse raviplaani kohta.

Kõiki andmeid elektroonselt me veel ei arhiveeri. Küll on aga küsitud, kas oleks võimalik näha kõiki andmeid. Internetilahenduse abil on patsiendil võimalus oma analüüsi näidata arstile sõltumata asukohast, konsulteerida teise arstiga.

Vaja on ainult ID-kaarti ja arvutit. Oma kogemuste põhjal võime öelda, et selline lahendus inimestele meeldib, sest alternatiiviks on käia eri arstide vahet ja koguda paberile kirjutatud vastuseid.

Kuid mida muudab jagatud terviselugu arsti jaoks? Eelkõige muutub vormistamine korrektsemaks. Teadmine, et kirjapandut võib enne järgmist arstivisiiti nüüd ka patsient lugeda, sunnib mõtteid ja otsuseid võimalikult objektiivselt vormistama. Paberil käsitsi kirjutatud arsti märkmetest saab formaalne dokument.

Võimalik, et kohati liiga formaalne. Samas on selgelt kirja pandud ja loetav sissekanne üks kindlamaid kvaliteetse arstiabi aluseid.

Varasemalt võib-olla veidi kergekäeliselt kirja pandud oletus pahaloomulise haiguse kohta saab vormistatud alternatiivsete võimaluste nimekirjana, mis vajab lõpliku tõe selgitamiseks täiendavaid uuringuid.

Tervise infosüsteemi loomise näol on Eesti riik teinud tervise edendamisel väga progressiivse sammu. Nüüd on vaja teha üha rohkem kättesaadavaks tervist ja haigusi puudutavad usaldusväärsed eestikeelsed materjalid.

Soovitavalt internetis. Inimese terviseteadlikkuse tõstmine ongi tema poolt oma tervise eest suurema vastutuse võtmine. Koos sellega sünnib otsus, millal minna ennetavalt arsti juurde, millal kiirustada erakorralisele vastuvõtule või ise ravi korrigeerida – kuid just see nõuab ka selget riigi ja haigekassa poolset toetust.

Haigekassa rahastamismudel peaks suunduma tervist hoidma kannustavate lahenduste suunas, mitte kalkuleerima eelmise kahe aasta tegevuste kulusid ja nende põhjal edasist tegevust planeerima, nagu praegune haigekassa hinnakujundus on.

Avades inimesele ukse oma terviseandmete juurde, anname talle võimaluse olla ise üheks tervise üle otsustajaks. Koos arsti ja õega. Muutus mõtlemises tekib pika aja jooksul, võib-olla võtab see ühe inimpõlve.

Küll aga pole mõtet alahinnata Eesti e-ühiskonnaga harjunud inimesi – internetipangandus jõudis inimeste mõtlemisse mõne aastaga.