Tanel Toom lähetab apokalüpsist

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Režissöör Tanel Toom enne Veneetsiasse sõitu Tallinna kesklinnas, keset elu ennast. Vaatab, mõtleb ja loob oma maailma, mängufilmi. Ning siis vaatame ja mõtleme samade asjade üle juba meie.
Režissöör Tanel Toom enne Veneetsiasse sõitu Tallinna kesklinnas, keset elu ennast. Vaatab, mõtleb ja loob oma maailma, mängufilmi. Ning siis vaatame ja mõtleme samade asjade üle juba meie. Foto: Toomas Huik

Oskuslikult pinevat, õudu äratavat atmosfääri loov «kulgemine elu ja surma piiritsoonis», «väärikas kunstiline saavutus, mis sunnib ootusärevalt jälgima Londonis õppiva Tanel Toomi edasist käekäiku», kirjutas Postimees juunis, kui Toomi lühimängufilm «Teine tulemine» oli jõudnud filmikasseti «Seks ja surm» ühe osana Eesti kinolevisse.

Augustis valis nimekas Veneetsia filmifestival «Teise tulemise» lühifilmide võistlusprogrammi Corto Cortissimo – konkursile esitatud 1400 linateose seast. «Erakordne sõjadraama, kust kiirgab salapära, müstitsismi ja õudu,» põhjendas festival oma valikut.


Elioni digiTV videolaenutuse vaadatuimate filmide edetabelis hoiab «Teine tulemine» siiani välisfilmide järel kuuendat kohta.


Teisel katsel läbi sõela


Eile Veneetsiasse, ühele oma elu olulisemale seansile sõitnud 25-aastasel Tanel Toomil on kõrged eesmärgid. «Kindlasti ei tahaks ma tulevikus mitte ainult Eestis filme teha,» poetab noor filmimees, kes alustab peagi oma teist õppeaastat Londonis tegutsevas rahvuslikus filmi- ja telekoolis (National Film and Television School).

Õppeasutuses, mida peetakse üheks maailma paremaks filmikooliks, omandab Toom magistrikraadi mängufilmirežii erialal.


Teisel katsel, ligemale 400 kandidaadi seast sõelale jäänud ja kaheksa õnneliku sekka jõudnud Toomi sisseastumisfilmiks oli seesama «Teine tulemine» – täpsemalt selle 15 esimest minutit. Film avaldas vastuvõtukomisjonile muljet.

Isegi sel määral, et vestlusel küsiti, miks Toom üldse õppima tahab tulla – nähtu põhjal polevat tal enam midagi erilist õppida.


Tagantjärele on Toom valikuga väga rahul – isegi rohkem, kui ta loota oskas. «See on võimalus pista oma nina profi filmitegemise sisse. Minu eest on igati hoolitsetud ja personaalselt tegeldud – loodud kõik tingimused, et proovida end kõige erinevamates žanrites.

Eestis ajasin süngevõitu asja – enamik mu filme oli sellise varjundiga. Isegi Arvo Iho ütles pärast «Teist tulemist», et Tanel, proovi järgmine kord ikka midagi lõbusamat teha. Alles siin tegin – komöödia elementidega filmi.»


Londoni ja Tallinna kooli vahe kohta ütleb 2005. aastal siinse filmikooli lõpetanud Toom: «Vahe on nii suur, et ei olegi mõtet rääkida.» Ei, ta ei halvusta – lihtsalt, võimalused on erinevad.

Võtame või õppejõudude ja külalislektorite nimekirja: Stephen Frears («Kuninganna»), David Yates («Harry Potter»), produtsentidest Joel Silver («Matrix»). Alles see oli, kui filmitegemisest käisid kõnelemas vennad Coenid.


Ehmatuse eripreemia


«Teine tulemine» ei ole esimene Toomi film, mis on laiemat tähelepanu pälvinud. Juba Tallinna Ülikooli filmitudengina lõikas ta rahvusvahelistel amatöörfilmide festivalidel loorbereid lühimängufilmiga «2.68» – see moodsa, konkurentsile üles ehitatud ühiskonna võrdpilt räägib urbaniseerunud yuppie’st, kes üritab kompenseerida hingelist tühjust sportliku saavutusega – isikliku rekordi püstitamisega kodutrepist allajooksus.


Ka järgmine film «Kord aastas» tõi autorile mitu kiituskirja – meisterliku filmikeele ja originaalse loo eest.

Siinne tudengifilmide festival omistas Toomile koguni eksklusiivse soovituskirja osaleda edaspidi professionaalidele mõeldud festivalidel. Tunnustuse pälvis ka diplomifilm «Tuul». Juba siin on tunda seda judisevat atmosfääri, mis kuulutab ette «Teist tulemist» – tasuks Eesti filmi päevade ehmatuse eripreemia.


Autori Veneetsiasse lennutanud «Teist tulemist» hakkas Toom kirjutama juba teise kursuse tudengina, aastal 2004.  2006 jõuti võteteni, 2007 kulus järeltootmisele. Filmi žanri pole kerge määratleda. Tegu on seguga õudus- ja sõjafilmist, aga ka road-movie’st ja sümbolistlikust draamast. «Minule on see lihtsalt kahe venna eksistentsiaalne lugu,» väidab autor.


Õudus, mida silm ei näe


Sünopsis ütleb: «Rühm sõdureid ootab kaevikus vaenlase rünnakut, nende hulgas kaksikvennad Thomas ja Marcus.

Toimub äkkrünnak, mis lõpeb sama ootamatult kui algaski. Nimetu vaenlane kaob ning kogu rühm saab surma. Ainus ellujäänu on Thomas. Algab põgenemine unenäolises maailmas, kus nimetu vaenlane sammugi maha ei jää.»


Teost iseloomustavad lummav, peensusteni komponeeritud filmikeel (operaator Rein Kotov) ja mütoloogiline-sümbolistlik alltekst. Iga kaader justkui varjaks veel teistki tähendust. «Jah, ma üritan iga kaadri taha midagi panna. Olen seda meelt, et pilt peaks rääkima veel millestki peale silmaga nähtava,» möönab Toom.


27-minutiline mängufilm kulmineerub suurejoonelise apo­kalüptilise pildiga – oma venna surmaga leppimatu Thomas on jõudnud koos laibaga oja äärde, mida võiks nimetada ka Styxi jõeks – Kreeka mütoloogias lahutas see teatavasti elavate ja surnute maailma.


«Teise tulemise» peamise motiivi taga – elav ei taha surnut minema lasta – ütleb Toom olevat kaudselt ühe isikliku kogemuse. Millise, jätab ta siiski enese teada. «Film peab ise enese eest kõnelema,» on ta kindel.


Sama motiivi ümber ehitub ka «Teine tulemine». Apokalüpsis ja inimkonna hukk, mis autori sõnul on filmi läbiv teema, võimaldas kokku panna kaks teda huvitanud žanrit – sõja- ja õudusfilmi.

Viimase puhul on Toomi köitnud fenomen, kuidas on võimalik luua õudset atmosfääri, ilma et eksponeeritaks õuduse põhjust. Nagu Alejandro Amenabari filmis «Teised», mida Toom peab üheks oma suuremaks mõjutajaks.


«Filmikooli sisseastumisvestlusel küsis Jüri Sillart viimase küsimusena: «Tanel, mis filmi sa siis teha tahad?» Ma ei julgenud öelda, et õudusfilmi – et siis kindlasti sisse ei saa. Ütlesin, et ei tea, aga tunnen, et vähemalt ühe sõjafilmi pean tegema – see tundus turvalisem valik. Olin just sõjaväest tulnud ja ilmselt sealt oli see soov minu sisse jäänud.»


Tulemus on igatahes usutav, naturalistlikki. Ja Eestis pole varem nii mõjusalt lahingut lavastatud.
Praegu kirjutab Toom hoopis komöödiat – peategelaseks Jeesus Kristus, kes 2008. aastal Maa peale tuleb, kuigi ei taha. Võimalik, et sellest sünnib kunagi ka täispikk film.

Noor filmitegija Tanel Toom


•    25-aastane Tanel Toom on lõpetanud Tallinna Ülikooli filmirežii eriala, praegu omandab režii magistrikraadi Londonis National Film and Television Schoolis
•    On töötanud režissööri assistendina mängufilmide «Täna öösel me ei maga» ja «Ruudi» juures ning teinud stuudios Allfilm telereklaame (Seesam Kindlustus, IF Kindlustus, Tele2)
•    Lisaks Veneetsia filmifestivalile on «Teine tulemine» valitud ka septembri keskel toimuva Anapa filmifestivali Kinošok lühifilmide võistlusprogrammi
•    2005 pälvis Tanel Toom kultuurkapitali noore filmitegija auhinna

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles