Kirjastus muutis «neegri» pärast pealkirja

Ajaleht Äripäev kirjutab, et Varrak muutis teose pealkirja ära Agatha Christie järeltulijate survel, sest sõna «niger» on poliitiliselt ebakorrektne. Varraku peatoimetaja Krista Kaera sõnul pole tegu siiski mitte nõudmise, vaid soovitusega, mida tuleks täita.

Eesti puhul on tegu pretsedendiga, sest varem pole ükski kirjastus sõna «neeger» kasutamist autoriloomingus muutnud.
Postimees uuris, mis toimub.
------------------------------------------------

 Kas teose pealkirja muutmine sõna «neeger» pärast on eesti keeles õigustatud?

Krista Kaer, Varraku peatoimetaja:

Mul pole mitte midagi selle vastu, et teos uue pealkirjaga avaldada. Üle maailma on võetud selle raamatu pealkirjaks sama laulu «Kümme väikest neegrit» viimane rida ehk sõnad «Ja ei jäänud teda ka». Agentuur, kes Agatha Christie teoseid müüb, on pealkirja kogu maailmas ühtlustanud ja originaalpealkirja all seda teost enam välja ei antagi.

Kui «10 väikest neegrit» Varrakus 1994. aastal esimest korda ilmus, oli see tegelikult isetegevus ja juba siis ei oleks me tohtinud seda sellise pealkirja all välja anda.
Ja mitte «neeger» ei ole tegelikult see vaidlusalune sõna, vaid originaalis oli ju tegu sõnaga «nigger», mis on mitu kraadi tugevam. Muidugi on ka raamatu teksti muudetud –  neegrisaarest on näiteks saanud sõdurisaar.

See, et raamat ilmub eri maades erineva pealkirja all, ei ole ju mingisugune uudis. Väga tihti muutub pealkiri tõlke käigus, kui arvatakse, et originaal ei ütle inimestele nii palju kui kohapeal leiutatud nimi. Näiteks annab Varrak varsti välja Esther Vilari raamatu, mille originaali pealkiri on «Die Mathematik der Nina Gluckstein» – uueks pealkirjaks saab «Armastuse valem». Selle pealkirja all tehakse Estonia teatris ooper. «Armastuse valem» kõlab eesti keeles paremini ja raamatu sisu sellest ei kannata.

Leian, et sõna «nigger» on muutunud maailmas tundlikuks sõnaks ja ei näe selle muutmises probleemi. Kui ikka ühele inimrühmale on selline nimetus vastumeelne, siis milleks sellega meeleheitlikult lehvitada.

See muidugi ei tähenda, et poliitilise korrektsusega peaks narruseni minema.

Karl Martin Sinijärv, Kirjanike liidu esimees:

Pealkiri on muidugi iga teose oluline ja olemuslik osa ja sestap ei tohiks seda äärmise tarviduseta muuta. Samas muudavad armsad põhjanaabrid rahumeeles enamiku tõlketeoste pealkirju (esmalt meenuvad «Meister ja Margarita» – «Saatana saapuu Moskovaan» ja «Piiririik» – «Enkelten siemen») ja midagi ei paista katki olevat.

Kui nii võtta, siis filmide dubleerimine lõikab ju näitlejatööst palju mõjusama osa ehk hääle ja ometi tehakse seda eriti just suurrahvaste juures rohkesti. Ilmselt väikerahvad mõistavad paremini lugeda – ka subtiitreid. Raamatute kergestiseeditavatest lühiversioonidest ei räägikski, igatahes on erinevaid viise teoste nudimiseks oi kui palju.

Selle kõrval pole ühe pealkirja muutmine eestikeelses tõlkes kõneväärt. Neegritemaatika on küll libedale teele minek, kuna kuidagi ei tahaks poliitilise korrektsuse ree peal jõuda sinnamaale, kus tuleks hakata kapitaalselt läbi rehitsema «Pipi Pikksukka», «Huckleberry Finni» ja «Onu Tomi onnikest».

Toda kõnealust Christie raamatut on ju ka inglise keeles mitu korda ümber nimetet, alguses sai temast vist «Ten little indians», aga siis jõuti arusaamisele, et ka «indian» ei ole piisavalt korrektne. Mäletan, et toona avaldati arvamust, et ka «ten» on selgelt liiga konkreetne ja «little» samuti halvustav ning õige oleks «Most probably more than eight vertically challenged native americans».

Aga no huumori valdkonda on sel teemal ennegi kaldutud, tuleb ikka konteksti tunnetada. Ja lõpuks võib ju pärijate soovile vastu tulla, jama vähem ja ega raamat halvemaks muutu. Paremaks ka mitte.

Jaan Kaplinski, kirjanik:

On kurb, et Agatha Christie pärijad ei saa aru sellest, et eesti keeles tähendab sõna «neeger» siiski midagi muud kui inglise keeles «negro». Keeles on tähendused omavahel seotud. Kui inglise ja mõnes muus keeles tähendab sõna «black» ainult musta värvi, siis eesti keeles ka räpast.

Nii on päris kentsakas, et meil püütakse poliitiliselt korrektsema sõnana «neegri» asemel kasutada «mustanahalist». Mis kõlab eestlasele kahekordselt halvustavalt, sest mingil määral mäletatakse veel sedagi, kuidas Vene ajal sõjaväes olnud rääkisid «mustadest», mis oli sõimunimi Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast pärit poiste kohta.

Olen ise kord asja seletanud Nigeeria kirjanikule, Nobeli laureaadile Wole Soyinkale, kes on äge poliitilise korrektsuse vastane ja on ses asjas muidugi neegrina paremas olukorras kui valged Ameerikas. Ta rääkis mõned uskumatud lood sellest, kuidas tema, kelle emakeel on joruba, kuigi kirjanikuna kirjutab ta inglise keeles, pidi jänki ultrafeministidele selgeks tegema, et sõna «history» ei ole vaid meeste ajalugu ja ei vaja täienduseks naiste ajalugu tähistavat sõna «herstory», vaid on pärit kreeka keelest, kus tähendas sedasama mis inglise «story». Soyinka suhtus igatahes eesti «neegrisse» täie mõistmisega.

Kui tahame olla viisakad teist päritolu ja teist karva inimeste vastu, tuleks seda teha siiski eesti keele oma süsteemis, mitte automaatselt tõlkides ühe keele väljendeid teise. Paraku on eesti keel muutunud rohkem tõlkekeeleks ja kaotamas oma sisemist sidusust, oma semantikat. Nii pole mul erilist lootust, et loobume absurdini viidud poliitilisest tõlkekorrektsusest. Aga ehk siiski...