Augusti tantsufestival on otsas. Festivali viimase etenduse, Francesco Scavetta ja Wee «And I just stood there...» algussketš rääkis, kui tore on öelda head aega, hommikul tekile ja padjale, õhtul päevale, foori rohelise tule süttides punasele tulele. Nii et head aega tantsufestival, oli tore kohtumine.
Festivali eelviimase esinejana astus lavale eesti-prantsuse tantsupaar Nele Suisalu ja Florent Hamon. Lavastuse «Ball» koreograafia on seatud algul suhtena kahe tantsija ning hiljem tantsijate ja publiku vahel. Lavastuse esimene pool koosneb juhtija ja juhitava suhtest, kusjuures need kaks vahetavad pidevalt kohti. Algul väntsutavad tantsijad üksteist niisama ja hiljem süstematiseeritult.
Üks annab teisele ülesandeid. Suisalu peab näiteks laulma ja tark välja nägema, Florent silda viskama ja Uskumatut Hulki kehastama. Kohe läheb veel lõbusamaks, sest nüüd astub käskija rolli publik.
Kaks püherdavat beebit
See on festivali ainuke lavastus, kus näeb kohapeal sündivat improvisatsiooni. Hamon etendab eriti hästi ja pisarateni naljakalt robotit, hullu ja beebit, samal ajal kui Suisalu paistab olevat veidi õnnetu, sest pärast lühikesi krokodillisketše peab ta pikemat aega olema mitte just kõige dünaamilisem olend.
Lõpus esitatakse kitarripala saatel fragmentaarne kava eelnenud improvisatsiooni elementidest, mis lõpeb kahe põrandal püherdava beebiga. Ideaalne lõpusümbol armsale ja vahetule vaatemängule.
Festivali lõpetab Francesco Scavetta & Wee «And I just stood there watching the sky and the people below». Scavetta loodud postmodernses allegoorias vahelduvad teatraalsed tegevused ja puhas tants.
Laval tegutsevad mänguasjad piilupart Donaldi juhtimisel. Pilatakse «disnifitseerunud» kapitalistliku ühiskonna toodetavat alamõtlevat ületarbijat ja targim-parim-ilusaim-mentaliteeti.
Vahepeal hakkab sümbolitega ülekoormatud tähenduste paljusus väsitama, kuid kohatised tüütusehetked saavad huvitavate tantsuhetkedega kohe korvatud. Scavetta kasutab tantsuseadetes palju erinevate tänavatantsude elemente, keerates neile veel dramaatilise vindi peale. Keerates kogu tantsufestivalile lõpuvindi peale. Lahtikeeramine tantsufestivalist võtab veidi aega.
Festival jätab endast mälestuse, mis koosneb põhielementidena vaikusest, varvaste naksumisest ja botaste kriuksumisest põrandal ning ekspressiivseimast väljendusvahendist – haprast, kuid tugevast, kergesti puituvast, kuid loomult plastilisest inimkehast.
Kõnetab või lihtsalt lummab
Kõrvalelementidena figureerivad muljes värvikad detailid, nagu näiteks seebimullid, sürreaalset valgust heitvad kõikuvad lambid, agressiivsed mikrofonid, hammustavad raadiod ja mööda põrandat veerevad punased pärlid.
Tants on kunstivorm, mis võib vaatajat nii kõnetada kui ka lihtsalt lummata. Pole vaja aru saada, aga tohib (ära) tunda. Ükskõik mida ja ükskõik millega – hallide ajurakkude, kõhu või kihelevate tantsukingadega.
Tantsufestival
Nele Suisalu ja Florent Hamon
«Ball»
Francesco Scavetta ja Wee
«And I just stood there watching the sky and the people below»
28.–31. augustini Kanuti Gildi saalis Augusti tantsufestivali raames