Vastukaja

Jälle on aeg koolid ritta seada ja jagada kiitust esimestele ning halvakspanu viimastele. Tänavu otsustasid Postimehe ajakirjanikud siiski ära kuulata viimaste koolide juhtkonna seisukohad. See on muidugi kena, kuid tõele au andes ei tohiks üldsegi ühte järjestusse panna konkursiga õpilasi vastu võtvaid erikallakuga koole ja tavakoole. Kellelgi ei tuleks vist pähe võrrelda muusikakooli ja spordikooli muusikaliste või sportlike tulemuste põhjal. Erikooli tavakooliga aga võrdleme ja anname «hagu».

Ometi on ju ka õpilasi VALITUD mingite koolile omaste kriteeriumide järgi, nagu näiteks muusikakooli muusikaliste ja kunstikooli kunstialaste võimete põhjal.

Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest, igale pisutki asja olemusse süvenevale inimesele selgest asjaolust rääkida. Mõtteid äratas koolide «liikumine» paremustabelis. Kas ei teki tabelite koostajatel seda jälgides tõepoolest mõtet, et selline reastamine ei näita õieti midagi. Selgitan: kui kool oli eelmise õppeaasta eksamitulemuste põhjal 75. kohal ja tänavu 32. kohal, kas võime siis väita, et aasta jooksul on koolis tehtav töö ja antavad teadmised paranenud poole võrra? Või vastupidi: kui kool on «langenud» 30–40 koha võrra, kas siis võime järeldada, et sellel õppeaastal langes antava hariduse kvaliteet mitmekümne kohapunkti võrra?

Oleks väga tervitatav, kui selliste reastamiste entusiastid suudaksid selgitada (kõigepealt küll endale), milles on asi. Kas siis tõesti on võimalik, et koolides tehtav töö näeb välja nagu batuudil hüplemine? Ei tahaks seda uskuda, pigem on koole ju süüdistatud selles, et muudatused töös ja mõtlemises on väga rasked tulema. Seega ei saa selliseid tabeleid küll tõsiselt võtta, ja kui meie tublid ajakirjanikud tõesti kohe kuidagi ilma järjestamata ei saa, peaksid nad ka leidma mingi muu lähtealuse kui riigieksamite tulemused.

, Viljandimaa