Kai Saks: tondijutud rahvastiku vananemisest

Läinudnädala neljapäevases Postimehes oli tervelt kolmel leheküljel juttu rahvastiku vananemisest. Lehe hoiak sellesse protsessi on ilmekalt väljendatud juhtkirja pealkirjas «Raugastuv Euroopa» ning veelgi piltlikumalt otse selle all oleval joonistusel. Artikleid lugedes viibisin Šveitsis maailma vananemise ja põlvkondade kongressil. Kontrast loetu ja kongressil kuuldu vahel oli määratu.

Mitte faktides, need ei erine märgatavalt, vaid sellesse protsessi suhtumises ja tulevikku vaatamises. Postimehe artiklite lugemise järel hakkasin nägema narmendava lipuga karkudel kõndivat tonti, vananemistonti. Hakkasin tundma iseenese süüd selle pärast, et ei ole enam kahekümneaastane.

Mida tundsid lehte lugedes pensionärid, võin vaid kujutleda. Jutu iva oli minu arusaamist mööda selles, et nii Euroopas kui ka Eestis on liiga palju pensionäre ja liiga vähe lapsi. Õnneks esitati ainsa päästva abinõuna laste ja noorte arvu suurendamise idee (sündimus, immigratsioon) ning puudutamata jäi teine võimalus – eakate arvu vähendamine... Ühiskonna hoiakuid aga mõjutas see lehenumber kindlasti eakate suhtes negatiivselt, kui mitte lausa vaenu õhutavalt.

Mida siis räägiti St. Gallenis, kus esitati enam-vähem samu arve?

Räägiti sellest, et praegune olukord, kui järjest rohkem inimesi elab vanaks ehk ei sure enneaegu haigustesse, on üks tsivilisatsiooni progressi paremaid näitajaid. Veel räägiti, et inimeste eluiga ei pikene eelkõige haigelt elatud aastate arvel, vaid pigem tegusa ja aktiivse eluea arvel. Haigused ei kao kahjuks kuhugi, kuid avalduvad vanemas eas. Nii võibki juba praeguseid kuue-seitsmekümneaastaseid inimesi paljude näitajate poolest võrrelda pool sajandit tagasi elanud viiekümnestega.

Muidugi räägiti ka väljakutsetest, mis rahvastikuvananemisega koos käivad. Riikides, kus sotsiaalne kindlustus põhineb eelkõige solidaarsusprintsiibil ehk mittetöötavate inimeste vajadused kaetakse tööinimeste maksudest, on pensionäride suhtarvu suurenemise korral valida, kas suurendada makse või alandada sotsiaalse kindlustatuse taset. Seda tingimusel, kui tööle asumise ja töölt lahkumise iga jäävad muutuseta.

Praegu jäädakse paljudes riikides pensionile kuuekümnenda sünnipäeva kandis. Suhe üle 60-aastaste ja 20–59-aastaste inimeste vahel on ligikaudu 40%. Demograafide andmetel on 2025. aastal täpselt sama suhe üle 65-aastaste ja 20–64-aastaste vahel, aastal 2050 aga 70 ja 20–69-aastaste vahel. Need andmed esitas kongressil Maailmapanga esindaja Robert Holzmann.

Teisisõnu, kui inimesed tulevikus kauem töötavad, siis maksumaksjate suhe mittetöötavate inimeste osas ei muutu ka praeguse sündimuse juures.

Tahan kohe täpsustada, et pensioniiga ja töölkäimine ei ole kattuvad mõisted. Pensioniea saabumine annab inimesele võimaluse hakata saama pensioni, seega ka töölt lahkuda, säilitades elamiseks vajaliku sissetuleku. Kui aga pensioniealine inimene otsustab edasi töötada, siis on ta maksumaksja isegi siis, kui saab lisaks sellele pensioni.

Sündimuse suurenemine oleks tulevikku vaadates sotsiaalse kindlustatuse tagamiseks väga efektiivne. Paraku oldi ka sellel kongressil skeptilised, et seda oleks võimalik riiklikult juhtida. Pisuke abi on toetuste rakendamisest, kuid sündimuskäitumist reguleerivad siiski palju keerulisemad mehhanismid.

Hoopis rohkem kõneldi aga elanikkonna töötamise ea pikendamise võimalustest. Selleks on vaja head tervist, inimeste soovi ja võimalust kauem tööl käia. Tervis sõltub paljuski eluviisidest ning elukeskkonna tervislikkusest, kuid ka haiguste varajasest avastamisest ja edukast ravist. Hea tervis üksi ei taga siiski vanematele inimestele tööl käimise võimalust. Selleks peavad olema töökohad, mis eakatele sobivad ning tööandjad, kes neid meelsasti tööle võtavad.

Kehaliselt raske või suurt tähelepanu nõudev töö paljudele vanematele inimestele ei sobi. Inimesed, kes sellistel aladel töötanud, vajavad vanemas eas ümberõpet, nii võiksid nad jätkata töötamist veel pikka aega. On aga veel kolmaski probleem, mis sunnib inimesi juba enne pensioniea algust või kohe selle saabudes töölt ära jääma – vanemad on jäänud nii põduraks, et vajavad abi. Otsus oma ema-isa hooldusasutusse panna ei ole lihtne, ei psühholoogiliselt ega rahaliselt.

Tegelikult ei vajakski paljud neist eakatest, kellel tekivad probleemid toimetulekuga, tingimata püsivat hooldust. Päris paljud vanaea toimetulematuse probleemid on leevendatavad, kui sellega tegelevad spetsialistid. Geriaatriline eriarstiabi koos paindliku hooldussüsteemiga on võtmeks, kuidas säilitada väga vanade inimeste toimetulekut nii, et nende lapsed, kes on nii-öelda noored-vanad, saaksid soovi korral olla jätkuvalt aktiivsed tööinimesed.

Eestis on rahvastikuvananemist siiani käsitletud peamiselt kui ähvardavat ohtu, kui vanadest inimestest tekkivat koormust ühiskonnale. Selline lähenemine saadab selge signaali meie noortele – sellises riigis ei ole soovitatav vanaks saada.

Mida peaksime siis teisiti tegema? Eeskätt rakendama ellu juba 1999. a valitsuse heaks kiidetud Eesti eakatepoliitika alused. See on vananemise probleemi igakülgselt käsitlev raamistik, nii üksikisiku kui ühiskonna aspektist. Üht-teist sellest on ellu rakendatud, paraku väga pisteliselt ning osa valdkondi on üpris unarusse jäänud.

Üheks põhjuseks näib olevat see, et iga ministeerium vaatab protsessile oma kitsast vaatenurgast ning tõenäoliselt peetakse seda eelkõige sotsiaalministeeriumi alasse kuuluvaks.

Rahvastiku vananemine mõjutab peaaegu kõiki eluvaldkondi riigis, lahendused peavad olema koos välja töötatud ning üksteise ettevõtmist toetavad. Vaja on ministeeriumideülest vananemisstrateegiat.

Praegu on Eestis tähelepanu suunatud sellele, kuidas suurendada sündimust ning parandada töötavate inimeste tervist. Hoopis vähem on mõeldud sellele, et pikendada inimeste tööl käimise iga. Jah, pensionile jäämise vanus pikeneb kuni 63 aastani. Sellest üksi aga ei piisa.

Vaja on töökohti, vaja on parandada väga vanade inimeste toimetulekut. Vaja on tõsiselt kaaluda hoolduskindlustuse juurutamist hoolduseks vajaliku (nii tervishoiu kui hoolekande vahendid) ühendamiseks. Eelkõige on aga vaja aru saada, et eakad inimesed pole mitte meie probleem, vaid ressurss. Vanaks saada ei ole ebamoraalne, vanaks saada on kiiduväärne.

Kai Saks on Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni juhatuse esimees.