Mihkel Mutt: ajalooliste paralleelidega ei tohi liialdada

Alati kui idanaaber jälle mingi prohmakaga hakkama saab, kõlab meilgi hääli, et eestlased kritiseerivad Venemaad erapoolikult ja ühekülgselt. Seoses Gruusiaga on kaks peamist etteheidet. Esiteks olevat me pimedad Venemaa ja USA sarnasuste suhtes. Näiteks jõuga teise riigi kallale minemises olevat Venemaa ameeriklaste õpilane.

Teiseks rakendavat meie ajakirjanikud ja poliitikud topeltstandardeid rahvusliku rõhumise, eraldumisõiguse jms suhtes. Kui Venemaa ahistab Gruusiat, siis pannakse see suure kella külge, samas kui grusiinid (mengrelid) ahistavad osseete ja abhaase, vaatab Eesti sellele läbi oma venevihaste sõrmede.

Läheksimegi sellega edasi.

Niisiis, kas Eesti rakendab topelt­standardeid? Miks on Eesti Gruusia, mitte aga Abhaasia poolel? Viimane on ju ometi väetim, nii et meil võiks temaga rohkem hingesugulust olla. Lisaks emotsionaalne argument, et seal on eesti külad.

Kõigepealt: väetisus on näiline. Tänu vene seljatagusele on Abhaasia tugevam pool. On tavatõde, et maailmas on rahvaid rohkem kui riike ja nii see jääbki. Kes saab oma riigi, kes lepib autonoomiaga? Võiks arvata, et autonoomiaga ei lepi rahvas, kelle suhtes on enamus- või isandrahvas olnud erakordselt ebainimlik.

Igaüks, kes kas või Vene ajal käis Suhhumis või Gagras ning kohalikega vestles, sai kohe aru, et kahe rahvusgrupi suhted on mõrud. Üks ei sallinud teist. Ka on abhaaside ning grusiinide vahel olnud isegi väga suuri relvakonflikte, pagendamisi jm. Ometi ei ole need maailma (lähi)ajaloo taustal midagi iseäralikku. Kuigi Moskva püüab praegu jätta Gruusiast muljet kui Serbiast, kes oma vähemusi julmalt ahistas, on see liialdus, need kaks pole ühes kategoorias.

Ei, siin on tegemist teise põhjusega. Sageli on kellegi iseseisvumisel määravamad välised tegurid. Olgu selleks isandriigi lagunemine (nagu Eestil) või mõjukate soosijate olemasolu, mis võimaldas iseseisvuda Kosovol. Ilma Venemaa seljataguseta ei nõuaks Abhaasia kindlasti oma iseseisvust nii sõjakalt kui praegu.

Kui ma põhimõtteliselt isegi võiksin pooldada Abhaasia iseseisvust, siis kokkumäng selle juures maailma viimase imperialistliku impeeriumiga on ebapüha lisand. Liiati on viimane meie ajalooline vaenlane.

Mu väidet võib muidugi pidada ebahistoristlikuks, sest kas pole rahva enda seisukohalt iseseisvus ülim, mille saavutamiseks on head kõik võtted? Kas võiks abhaaside puhul tõmmata paralleele näiteks Eesti rahvusliku ärkamise ajast, kui liikumise üks suundi – Jakobsoni oma – mängis sakslaste vastu välja vene kaardi? Ilmselt natuke võiks, aga meie ju teame ajaloost, et isanda vahetus tähendas sattumist vihma käest räästa alla.

Praegu oma suhete korraldamisel, liitlaste ja vastaste positsioneerimisel peab Eesti lähtuma samast egoistlikust loogikast, millest lähtub iga väikeriik. Hea on see, mis suurendab ja tugevdab meie iseseisvust. Osa tundeid tuleb ajutiselt kõrvale jätta.

Ei saa kiita heaks kõiki Gruusia samme oma vähemuste suhtes. Ilmselt oleks võinud nende «mõistusi ja südameid» rohkem võita. Siis oleks Venel kiilulöömine raskem. Küsimus on aga praegu selles, kas surmavalt haavatud inimest on ikka õige noomida selle eest, et ta naabri kanu varastas? 

Ma usun täiesti, et kui venelased praegu mängus poleks, võiks Eesti püüda vahendada ka grusiinide ja abhaaside konflikti. Aga praegu pole see aeg, tähtsamad asjad kõigepealt.

Veel lahkulöömise õigusest, separatismist. Siin ei pääse ajaloost. Nagu ikka on küsimus selles, kui kaugele tuleb ja tohib minevikku tagasi minna, mis punktist ajalugu «lugema hakata». 

Eesti puhul ütleb vene ajalookirjutus, et see ühendati Venemaaga pärast Põhjasõda. Selle järgi on Eesti põline Vene ala. Meie lähtume muidugi varasemast ajast, mil olime vabad. Sakslased ja venelased on anastajad.

«Ühendama» on üldse üks tore eufemism. Ajalooraamatutes märgib see enamasti okupatsiooni või annekteerimist. Eufemismi mõte on selles, et ühendamisel on meie teadvuses enamasti positiivne tähendus. Eks ole – ühendama on hea, lahutama, s.o tükkideks tegema, on halb. Ühendamise puhul tuleb jälgida lauseehitust.

Kaks võivad ühineda, nagu Kastiilia ja Aragoonia 15. sajandi lõpul Hispaania kuningriigiks.Tavaliselt on aga ühendatav ja ühendaja. Teatmeteoste põhjal ka Abhaasia ühendati Gruusiaga 10. sajandil. See on muidugi üsna ammu. Ja praktika näitab, et mida kaugemasse minevikku mingi säärane asi jääb, seda rohkem on eeldusi, et lahkuminekut enam ei tule, vanad haavad on kinni kasvanud. Ilmselt Abhaasia-Gruusia suhetega päris nii pole.

Üks on aga selge, Kõiki lahkulöömisi ei saa võtta ühe mõõdupuuga. Vastasel korral võiks väita, et Eestil oli sama vähe õigust iseseisvus taastada (formaalselt, toimumise hetke seisukohalt Venemaast eralduda) kui Osseetial Gruusiast lahku lüüa.

Venemaa on Osseetia ning Ab­haasia taga – no ja mis siis, võiks küsida. Sest kas Gruusia taga pole USA? Muidugi on, kogu läänemaailm on. Aga nemad ei ole sinna jõuga sisse tunginud, nende sõdurid ei võitle Vene vägedega Gruusia poolel, Saakašvilit pole pukki pannud CIA. 

Ent USA on sääraseid asju varem teinud, võiks vastu vaielda, näiteks omal ajal Tšiilis. Ei, kui lähemalt vaadata, siis pole säärane paralleel täpne. Kahtlemata USA toetas ja abistas Pinochetti. Ent on selge, et rindejoon läks toona ka läbi Tšiili enda. Umbes nii, nagu see praegu läheb ka läbi Cháveze, Moralesi või Correa valitsetavate riikide. Neis kõigis on väga tugev sisemine opositsioon, ja isegi mitte niivõrd poliitikutes kui tervetes elanikkonna gruppides.

Tšiilis oli tegu lühikese kodusõjaga, kus üks pool sai tuntavat välisabi. Aga minu mäletamist mööda ei osalenud riigipöördes ega hiljem ükski Ameerika sõdur ega sõjamasin. Kuidas on see samastatav sellega, kui Venemaa tankid tungivad Gruusiasse ja lennukid heidavad pomme? 

Isegi Moskva soovmõtlejalikus retoorikas peaaegu ei kõla mõtet, et nad läksid gruusia rahvast Saakašvilist vabastama. 

Aga Iraaki USA ju tungis sisse? (Muide, Moskvale endale praegu täitsa meeldib tõmmata paralleele nende kahe sekkumise vahele.)

Väliste paralleelide tõmbamises ei tohi minna liiga kaugele, tuleb ka vaadata konkreetsete osaliste eesmärke, valitud vahendeid, ja mis välja tuli.

Ükskõik mis vandenõuteooriast ka lähtuda, USA eesmärk pole olnud kunagi Iraak lihtsalt ära nullida, maatasa teha või enda «rüppe tuua», nagu on Venemaa eesmärk Gruusias. USA eesmärk oli Iraagi totalitaarne ühiskond avada ning lasta turumajandus toimima. Viimane arvati olevat parim ka nafta kättesaadavuse huvides. (Ma ei ole kunagi aru saanud neist süüdistustest, et Ameerikat ajendas Iraaki minema nafta.

Nafta huvitab ju maailmas absoluutselt kõiki (välja arvatud võib – olla Marek Strandbergi). Jääb mulje, justkui USA läheks ja lihtsalt rööviks seda va naftat.

Tänapäeva ja mineviku vahe on ju selles, et kui vanasti asumaadelt tõesti lihtsalt võeti toorainet, siis nüüd antakse üldjuhul vastu raha. Tõsi, hind pole alati õiglane, näiteks monokultuursete Aafrika riikide puhul, aga naftas kehtib üleilmne hästireguleeritud turg. Naftadollarid kukuvad ausalt kõikide tasku, kel naftat on. Ja nende eest kerkivad ka kõrbeliivast seitsmetärnihotellid.)

Mõni ütleb, et Gruusias võitlevad mõjuvõimu pärast USA ja Venemaa. Ütleb seda  armuliku üleoleku ning kuidagi kahjurõõmsa erapooletusega. Et näe, mäe otsas kaks suurt kisklevad, ühed mustad mõlemad. Muidugi võitlevad!

Ainult mina ei mõista, kuidas on meil võimalik seda erapooletult kviteerida. Ma ei ole kunagi Ameerikat idealiseerinud. Iga haritud inimene teab tema puudusi. Ometi on tema riiklikud ja ühiskondlikud ideaalid ning sealsete inimeste mõttemaailm meie omale kõigist erinevustest hoolimata siiski võrratult lähemal kui tolle teise süsteemi omad. Gruusia puhul on ju meie asi ka mängus.

Ei saa liialt formaliseerida, siis libiseb käest asja olemus. USA ja NSV Liit on vana näide. Väliselt oli ühisjooni. Alates sellest, et mõlemad olid globaal­sed mängurid, tuumariigid, kuni selleni, et kasakate ja kauboide aukoodeksis oli sarnasust, üldse olid mõlema riigi kodanikud kuidagi laia joonega jne. 

Sellest kõigest tuletati, et kaks riiki ongi sarnased. Ometi jäi kõige olulisem niiviisi kõrvale, erinevus totalitarismi ja avatud ühiskonna vahel jäi tabamatuks. Samasugust ideoloogilist kanapimedust kohtab ka praegu. Üksnes kritiseerija iga hinna eest, kes igatseb vastumõtleja loorbereid, võib Venemaad ja USAd ühele pulgale panna.

Lõpetuseks. On selge, et ükski riik ei loobu kunagi vabatahtlikult ühestki oma ruutmeetrist. Seetõttu võib mu soovitus kõlada oportunislikult, ent Gruusial oleks (olnuks) õigem loobuda sellest vargapesast ja keskenduda Abhaasiale, mis on võrratult olulisem.