Sõjast laastatud Tshinvali grusiine tagasi ei oota

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tabamus tanki pihta rebis sõjamasina konservikarbina lõhki ning paiskas piraka tankitorni hirmsa jõuga läbi katuse trepi peale.
Tabamus tanki pihta rebis sõjamasina konservikarbina lõhki ning paiskas piraka tankitorni hirmsa jõuga läbi katuse trepi peale. Foto: AFP / Scanpix

Ühes väga vähestest Tshinvalis avatud kauplustest jagatakse kaupa tasuta. «Hommikul saime kaupa juurde, vein on täitsa enda tehtud,» selgitab tumedasilmne müüjatar, kelle hääletooni järgi võiks seda pidada kõige loomulikumaks asjaks maailmas. «Kuidas me küsime inimestelt sellisel ajal raha?»


Suur osa separatistliku Lõuna-Osseetia pealinnast Tshinvalist, kus sai alguse Gruusia ja Venemaa verine konflikt, on varemeis. Ehkki relvakonflikte Gruusia ja tema jonnaka piirkonna Lõuna-Osseetia vahel on olnud varemgi, on grusiinid ja osseedid siin kaua elanud külg külje kõrval, perekonnad läbi põimunud ning elud tihedalt seotud.


Kuid nüüd paistab sel lõpp olevat.



Tervishoiuministeeriumi raamatupidaja Elsa oli õnnega koos: mõned päevad enne lahingute algust teadis ta oma kaksikud, Diana ja Dajana, Tshinvalist ära viia. Ise viibis Elsa küll viis päeva keldris, kuid tema pere ja kodugi jäi terveks. Erinevalt naabrite perest, kes hukkusid rusude all, kui nende maja sai tabamuse Grad-raketilt.



Vimm kogu rahva vastu


Elsa jaoks pole küsimust, kes on süüdi. Pärast sõjakoledusi Tshinvalis ei kanna ta hinges vimma mitte üksnes Gruusia valitsuse, vaid ka grusiinide vastu. «Öeldi, et raudteejaamas toimub evakueerimine,» tõdeb ta. «Paljud inimesed läksid sinna ja said seepärast surma.»



Tema tunnistab ausalt, et ei kujuta ette, kuidas oleks pärast sõda võimalik grusiinidega koos elada. «Võib-olla öeldakse, et peab, ju siis kuidagi elame ka. Aga hästi saavad siinsed mittegrusiinid elada vaid oma riigis.»



Küsida temalt Nikozi, Karaleti, Kekhvi või teiste grusiinidega asustatud külade kohta, mis enne sõja algust Lõuna-Osseetiast läkitatud rakettide all varemeisse ja hingetumaks jäid, tundub sel hetkel kuidagi väga kohatu.



Elsa jagab mõtet, mis on linnas väga paljudes kohtades suurelt seintele kirjutatud: täname, Venemaa!



Ehkki analüütikud kirjutasid juba mitu nädalat ette relvade käikulaskmist, et Venemaa on iga hinna eest võtnud nõuks Lõuna-Osseetias sõda provotseerida, ei taha oma rahvuskaaslasi täiel hingel toetavad Põhja-Osseetia ametnikud neist faktidest kuulda.


«Fakt on tõsieluline sündmus. Kas Gruusia võimudel on esitada dokumente selle kohta, et Gruusia külasid pommitati?» küsib Venemaa ühe väikseima regiooni, Põhja-Osseetia parlamendi ase­spiiker Stanislav Kesajev.



Põhja-Osseetia administratsiooni ülema asetäitja Murat Thostov relvakokkupõrkeid ei eitanud, kinnitades, et neid on seal piirkonnas kogu aeg toimunud ning alustajat on võimatu välja selgitada. «Jah, osseedid avaldasid vastupanu, vastasid snaipritulele,» kinnitas ta.



Gruusia külasid ei näidata


Vene vägede Gruusiasse marssi ja osa Gruusia okupeerimist tervitab ta palavalt. «Kuni Gruusia sõjaline infrastruktuur ja jõud pole hävitatud, jääme alati ootama viimaste sündmuste kordumist!»



Viimaste sündmuste kohta on kaks versiooni. Ühe versiooni kohaselt vallutasid grusiinid tsiviilelanikest tühjaks veetud linna pärast mõnetunnist lahingut linna varjunud separatistidega. Siis tuli Vene vägi ja pommitas linna grusiinide alistamiseks maatasa.



Teise versiooni kohaselt sõitsid grusiinid tsiviilelanikest ja nende linnast üle ja tegid linna ise maatasa.



Kesajev on aga veendunud, et Vene okupatsioonitsoonid sügaval Gruusia territooriumil peavad jääma. «Gradi tegevusulatus on 20 kilomeetrit. Ilma turvatsoonita jääb oht alles,» kinnitas ta. «Pealegi on need nagunii meie alad, mille oleme jupphaaval grusiinidele kaotanud.»



Eesti ajakirjanike palvele külastada Gruusia külasid, mille pommitamisest verine konflikt algas, jäävad meie võõrustajate kõrvad kurdiks. Turvalisuse kaalutlustel jääb ära, öeldakse vastuseks. Võõrustajaks, olgu öeldud, on Kremliga lähedastes suhetes olev mittetulundusühing Ühiskondlik Koda (Obšestvennõi Palat), mille võtmefiguuride hulgas on Venemaa Raudtee juht Vladimir Jakunin.



Endine FSB töötaja, Lõuna-Osseetia nukuvalitsuse president Eduard Koikotõ ütles ajalehele Kommersant otsesõnu, et andis korralduse Tshinvali-lähedaste grusiinide külade hävitamiseks ja grusiinide naasmisest ei saa juttugi olla. «Mina pole millestki niisugusest kuulnud,» kinnitab tunnustamata Lõuna-Osseetia riigi tunnustamata välisminister Murat Džiojev ajakirjanikele. «Et oleks öeldud – grusiinid võivad naasta.»


Tshinvali elanikke paneb aga Gruusias toimuvast rohkem muretsema vale pilt, mis nende sõnul on osseetidest maalitud.



Tshinvali haigla peaarsti Nodar Kokojevi kabinetis on lagi ühest servast pisut lääbakil ja riiulit toetab haigla lähedale langenud Grad-raketi jäänus. «Pribaltika» ajakirjanikke nähes ta esmalt ägestub. «Käisid mul siin AFP ajakirjanikud, näitasin neile kõike ja rääkisin, aga see mis sealt lõpuks välja tuli, oli tšepuhhaa!»



Tema kabinetis on lagi ühest servast pisut lääbakil ja riiulit hoiab ümber kukkumast haigla lähedal lõhkenud Grad-raketi jäänus.



Peaarst näitab aknast väikest lohku maas, kuhu haigla töötajad matsid oma kolleegi – haigla ees maha lastud stomatoloogi. «Noor poiss oli, äsja ülikooli lõpetanud,» räägib Kokojev. Kui tulistamine vaibus, maeti ta ümber kalmistule.



Haigla keldris, rõskeis ja kusehaisulistes koridorides, kus haavatuid opereeriti, vedelevad tänini trepil verised linad. Sanitaartingimused kujutavad tervelegi inimesele katsumust. Pimedas juhusliku klõpsu teinud kolleeg avastas hiljem, et oli pildile saanud pappkasti, kust irvitas võikal moel vastu jalakönt.



Tshinvali viienda kooli seinas haigutab üüratu auk. «1. septembril algab töö koolides siiski pihta,» kinnitab õpetaja Svetlana Adžinjan, kes viibis mitu päeva keldris, kui tank järjekindlalt nende maja tulistas. Kas tankimeeskonda nägite ka, küsib keegi. «Elusalt mitte,» vastab Adžinjan.



Ta on veendunud, et osseetide tapmises osalesid lisaks grusiinidele ka ukrainlased. «Ja balti naissnaipritest räägitakse ka,» lisab ta.



Igal juhul eelneb Tshinvali jõudmisele viiekilomeetrine teelõik, mida palistavad tiheda ahelana elumajade rusud. Vähestel müüridel, mis veel püsti, on sees suured augud raketi- või mürsutabamustest.



Miks on selline tontlik eeslinn Tshinvali Roki tunneli poolses servas, ainsa Venemaa poolt linna tuleva tee ääres, mürsuaukudega Venemaa suunas? Ausalt, ma ei tea.



Vaid mõni päev tagasi, 28. augustil, kaikus õhk Tshinvali kohal taas plahvatustest.


Sedapuhku oli tegu saluudiga iseseisvuse väljakuulutamise puhul. «Meile piisab vaid Venemaa tunnustusest,» ütleb parlamendi asespiiker Kesajev. «Osseedi rahvas saab jälle üheks, küsimus on vaid, millal.»



Ta ei tee saladust, et see tähendab vaid Lõuna-Osseetia astumist Venemaa koosseisu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles