Tõerääkimise pinge oli ootamist väärt

Mis seal salata, «Tõehetke» välismaiseid saatekatkeid ehk saadet «Moment of Truth» veebist vaadanuna olin enam kui kindel, et Eestis ei tule säärane musta pesu pesemine teleekraanil kõne allagi – keegi lihtsalt ei lähe oma sassis suhteid või salasoove ekraanil paljastama. Ent eileõhtune avasaade Kanal 2s tõestas, et mul polnud õigus: leidub piisavalt neid, kes valmis oma mustemad mõtted ja ihad telepurgis sularaha vastu vahetama. Ent tõerääkimine kergelt küll ei tule.

Tõsi, saate stsenaariumiga ette nähtud vibratsiooni tekitamine vaatajas, pikad pausid ja populaarse saatejuhi Hannes Võrno soovitus mängijal aeg-ajalt järele mõelda, kas ta ikka soovib järgmist küsimust kuulda, olid esialgu tüütult pingutatud – leebemate-lihtsamate küsimuste korral võinuks hõlpsalt edasi liikuda. Vaataja piinad lõppesid aga peagi, sest esimese seitsme küsimuse möödudes hakkasid Anu Lambi häälega loetud mõttepausid ilmselgelt kandma.

Ja ühtäkki saad aru, et tegelikult ei mängita selles saates sugugi üksnes punasel vastajatoolil passiva mehe või naisega. Sest nende ülesanne on ainult tõtt kõneleva lapsesuuna toolil istuda ja intriigi õhutada. Vaatajate pilgud on naelutatud pigem sohval närveldavate lähedaste nägudele ning nende emotsioonidele. Kerge rabedusega alanud avasaade paljastas ühe lörriläinud armuloo ja vastastikuse süüdistamise, noormehe ja neiu omavahelise suhtemängu, millel tummadeks pealtvaatajateks ema, õde ja (seksobjektist?) tantsupartner.

Nii on «Tõehetke» tulemuseks haarav tõsieluline draama, kus iga vaataja võib oma poole valida ehk öelda, kes on ühes või teises sassis suhtes kangelane, kes kaabakas. Kohe kindlasti ei saa niisugust saadet aga üksinda vaadata, sest juba ainuüksi arutelust teemal, mida mina ses olukorras teeksin või ütleksin, ei pääse kuidagi mööda. Teiste eludraama marsib teleriekraanilt meie elutubadesse, teeb meid pisikeseks osaks sellest. Kurb ju, kui julgemad oma pingutuse järel viimaks ikkagi rahata jäävad.