Priit Rajalo: kas kordame?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalool pidi olema kombeks korduda. Aga ausalt öeldes pole vahet, kas see ütlus tegelikkuses ka paika peab, ent korvpallisõber usub sellesse. Vähemalt nüüd, kui Eesti alustab taas püüdma pääsu korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. On ju meil kombeks seda suurvõistlust kaheksa aasta tagant väisata: 2001. aastal oldi 16 eliitvõistkonna seas 14., 1993. aastal 6. kohal. Kusjuures pooltel kordadel, kui finaalturniirile jõutud, on Eesti koondist juhendanud Üllar Kerde. Nagu tänavugi.
EMi mullune 9. meeskond Portugal, Eesti tänane esimene alagrupivastane, on ehk kõige kõvem ja tundmatum pähkel. Kahe ülejäänud alagrupikaaslasega – Läti ja Makedooniaga – on Eesti varasematel aastatel madistanud nii ja naa, küll võitnud, küll kaotanud. Ehk alagrupis teise positsiooni hõivamine ei tohiks olla ületamatu ülesanne.
Ilma «päris» tsentrita mängiv Eesti suudab vastaseid üllatada kiire mängu ja teravate läbimurretega, viimane omakorda peaks joone taha vabaks jätma endiselt «täpses» vormis oleva snaipri, kapten Gert Kullamäe. Kontrollkohtumised on igatahes meeskonna tublit minekut näidanud.
Liigsetel lootustel pidi olema kombeks luhtuda. Olgem siis realistid ning nentigem, et ajaloo hea osa kordub.