Aleksei Lotman: kes politiseeris olümpiamängud?

Lõppenud mängude järgsel ajal tuleb lisaks õigustatud uhkusele seal saadud medalite üle vaadata tagasi ka mängude poliitilisele taustale. Sellega seoses kuuleme ikka ja jälle üleskutseid mitte määrida olümpiaideaale poliitikaga – seejuures huvitaval kombel üsna tihti ka tänaste tegevpoliitikute suust. Sestap küsigem: kes oli Pekingi mängude peamine politiseerija?

Vaadakem esmalt tagasi olümpiatõrviku teekonnale läbi Tiibeti. Tiibeti ajaloolises pealinnas Lhasas kinnitasid Hiina kommunistliku partei kohalikud funktsionäärid, et viie tärniga punalipp lehvib igavesti Tiibeti kohal ja «dalai-klikk» saab alati hävitava vastulöögi. Kui see pole mängude politiseerimine, siis mis see on? Ja kas see, et inimõiguslased tuletavad Hiina võimudele meelde nende endi poolt enne mänge võetud kohustusi, on siis kuidagi rohkem poliitika?

Nii mängude läbiviimist taotledes kui ka kohe pärast otsuse langetamist andsid Hiina võimud mitmeid lubadusi, mille kohaselt peaks mängud oluliselt parandama inimõiguste olukorda Hiinas ja Tiibetis. Tegelikkus on kahjuks hoopis erinev: tuhanded protestijad Tiibetis on sattunud vangistusse ja sajad on surnud; kinnipeetute peksmine ja piinamine on üldlevinud, mitme inimese kohta on andmeid nende surnuks piinamisest.

Rändkarjakasvatajailt võetakse vägisi loomad ja karjamaad, neid sunnitakse elama vanglataolistes barakkides. Tiibeti naisi steriliseeritakse sunniviisiliselt, samas kui maad asustatakse hiinlastega. Iga vastuhakku võimudele karistatakse kui «riigi julgeolekut ohustavat» või koguni kui «terroristlikku». Kohtutes ei ole süüdistatavatele tagatud mingit tõsiseltvõetavat õiguskaitset. Ajupesu patriootliku kasvatuse sildi all on üldlevinud ja muutus sellel aastal varesemaga võrreldes oluliselt intensiivsemaks.

Ning loomulikult on kloostrid kui Tiibeti vaimsuse kandjad erilise löögi all. Seega ei saa rääkida, et mänge politiseeriks need, kes tuletavad Hiina võimudele meelde nende täitmata lubadusi – Hiina võimud on mängud ise juba ammu politiseerinud, lubades inimõigusi austada, kui ka seda lubadust küüniliselt murdes ja mänge repressioonide kattevarjuna kasutades.

Euroopa Rohelise Partei hiljutises avalduses rõhutatakse, et Hiina võimud on rikkunud lubadusi austada inimõigusi, ja Rahvusvahelist Olümpiakomiteed kutsutakse üles parandama aruandlust inimõiguste ning meediavabaduse jälgimise kohta mängude ajal. Samuti kutsutakse Euroopa Liidu tipp-poliitikuid astuma selge sõnaga välja Hiina ja Tiibeti rahvaste inimõiguste kaitseks.

Loodan, et ka teised Euroopa Parlamendis esindatud poliitilised jõud annavad olukorrale sama ühemõttelise hinnangu. On ju selge, et kuigi viimased sündmused Kaukaasias on toonud meie põhimured kodule märksa lähemale, on maailm tervik. Loomulikult on Gruusia toetamine tema vastu suunatud agressiooni tõrjumise hetkel esmatähtis, kuid me ei tohi unustada ka teisi maid ja rahvaid. Ei ole üksi ükski maa!