Järgmisel neljapäeval Tallinnas esinev R.E.M. näitab lisaks hittidele ka oma nüüdisaegsemat ja uuenduslikumat helipalet, lubas bändi bassimängija Mike Mills telefoniintervjuus Postimehele.
R.E.M. tuleb Tallinna uue heliga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
R.E.M.-i bassimängija Mike Mills (49), kuidas on teie tuur «Accelerate» läinud on?
Oh jah, oleme tuuril juba mai keskelt, ent kõik on olnud suurepärane! Juba see teeb rõõmsaks, et publiku hulgas on lapsi, nende vanemad ning muidugi on palju minuealisi kuulajaid... Suurepärane segu!
Bändi solist Michael Stipe on albumit «Accelarate» iseloomustanud kolme sõnaga: varasemast kiirem, lühem ja tihedam. Kõlab teisiti kui R.E.M. vanasti. Miks selline album (sellel leiduva 11 loo kogupikkus on pelgalt pool tundi – toim)?
Tõtt-öelda tundsime, et aeg on nüüd selliseks muusikaks küps. Kui me endine trummar Bill Berry bändist 1997. aastal lahkus, tahtsime teha rohkem aeglasemat, ilusamat ja eksperimentaalsemat muusikat. Nii tegimegi albumi «Around The Sun» (2004). Nüüd tahtsime midagi sootuks teistsugust proovida.
Sellepärast ongi hea oma bändi teha – see on puhtalt sinu otsustada, mis muusikat sa teed ning millise lähtenurga valid.
Olete selle albumi puhul otsustanud interaktiivsuse kasuks – lugusid näeb YouTube’is ja teie kodulehel, igaüks võib neid alla laadida ja isegi endale meelepäraseks töödelda. Kas veebita oleks kaasaegne muusikaäri surnud?
Muusikaäri elab jätkuvalt läbi tohutuid muutusi. Ausalt öeldes pole mul aimugi, mis tulevikus saama hakkab. Keegi ei tea täpselt. Usun, et internetist saab varem või hiljem muusikatööstuse kõige olulisem osa.
Meie kasutasime veebi eelkõige sellepärast, et enda ja auditooriumi vaheline sein lõhkuda – anda publikule senisest suurem ligipääs muusikale, videotele ja nii edasi.
Kas loojatena ei aja teid närvi, et te oma loomingut ja selle tarbimist enam ei kontrolli; et internetiajastul tantsite nüüd ise publiku pilli järgi?
Pigem see kurvastab mind pisut, sest mulle meeldivad albumid – need on nagu pisikesed maailmad, kuhu igaüks võib 40 minutiks sisse astuda.
Mulle tundub, et nüüd viitsib kuulaja sind jälgida võib-olla vaid kolm või viis minutit. Ise jään ma alati hindama seda 40-minutilist albumit, sest see tundub endiselt, nagu oleks spetsiaalselt mulle loodud.
Kas R.E.M. tuleb muusikaäri ja publiku muutustega toime?
Muutustes peab alati midagi positiivset leidma. See on ju hea, et saame endiselt teha muusikat, mis meile meeldib. Ning need, kellele see omakorda meeldib, leiavad meie muusika alati üles ja loodetavasti naudivad seda.
Ega kolmeminutilistel poplugudel ka midagi häda ole. Mind muutused ei morjenda, sest R.E.M. annab ka täispikki CD-albumeid või LPsid endiselt välja: meie lähenemine ei muutu. Kes tahab, see kuulab, kes ei taha, valib midagi muud. Ja tehnika areng ei tähenda mitte muusika surma, vaid tagab sellele parema ligipääsu.
Nelja aasta eest külastasite Eestit esimest korda ning rahvast oli kui murdu – kõik ihalesid teie hitte kuulda. Seekord fännid hitivabrikusse ei satu?
Eks me ikka mängime hitte ka – pisut lugusid albumilt «Accelarate», siis hitte, sekka midagi muud. Praegu ei saagi veel öelda, mis lood täpselt Tallinnas kõlavad, sest otsustame mängukava alati päev enne iga esinemist. Aga näiteks lugu «Losing My Religion» laulame igal pool, sest meile endale lihtsalt meeldib see laul väga.
On R.E.M. palju muutunud?
Mingis mõttes kindlasti, ent usun, et rohkem siiski väliselt kui sisemiselt. Me oleme ju ikka samasugused – tahame oma muusikat luua, seda kontsertidel esitada ja albumeid välja anda. See ei muutu kunagi.
Arvestades, et teil on peaaegu iga päev kontserdid, siis kas Tallinnast tuhisete ka ainult läbi või võtate siin korraks aja maha?
Ei! Õnneks saame Eestis ühe vaba päeva. Mulle meeldib Tallinn väga ja ma tahan kindlasti linna peale jalutama minna.
R.E.M. esineb Tallinnas Rocca al Mare suurhallis 11. septembril. BDG korraldatud kontsert algab kell 19.30.