Taavi Veskimägi: eelarve on valitsuse proovikivi

Praegu on enneolematult ettearvamatu aeg. Maailma majanduses valitsevat negativismi tuleviku suhtes võimendab kasvanud üleilmne julgeolekupoliitiline ebakindlus. Varasem kogemus on muutumas tulevikku vaatamisel kasutuks. Senised prognoosimismeetodid on põhinenud eelkõige lähenemisel, kuidas varem inimesed analoogsetes olukordades on käitunud. Kuid analoogset üleilmset olukorda pole varem kunagi olnud. Eelkõige kahe teguri koosmõjuna.

Esiteks, info liigub 24 tundi globaal­selt ning teabe maht on muutunud suuremaks inimeste suutlikkusest seda adekvaatselt analüüsida. Elatakse lead’ide ja story’ide ajastul. Kuna inimesed kalduvad pigem müstikasse ja pessimismi, mida võime näha rahvusvahelistel toormeturgudel toimuva järgi, siis on tulemuseks pidev negatiivne ülevõimendus majanduses.

Teiseks, valitsev usk maailma toormevarude ammendumisse, mis muu hulgas muudab maailma majanduse ja poliitika viimase kahekümne aasta jõujooni. Selliseid tegureid võib loetleda veel mitmeid. Pole ime, et ka meie rahandusministeeriumi analüütikud panevad «puusse», nii on juhtunud see enamiku konventsionaalseid meetodeid kasutavate analüütikutega üle maailma.

Meie hälvet võimendab kaks tegurit: tahe analüüsida eset – Eesti majandust, mida pole olemas – ning perifeersete üleminekuühiskondade majandusele omane turbulentsus, mis tähendab kasvufaasis positiivset ülevõimendust ja langusfaasis negatiivset ülevõimendust. Ühesõnaga, varasemaid aegridu, suhtarve, nähtuste sagedust jne analüüsides ei saa midagi paikapidavat öelda tuleviku kohta.

Selle tulemusena puudub valitsev arusaam, mida teha ulatusliku üleilmse majandussurutise tekke vältimiseks. Küll aga valitseb rahvusvahelises kogukonnas üksmeel, et elame majandustsükli langusfaasis ja domineerivaid meeleolusid arvestades on üsna tõenäoline kestva majandusseisaku tekkimine. Aastatel 2009–2010 ei ole meil midagi positiivset oodata.  Asjad peavad minema veel hulga halvemaks, enne kui hakkavad paranema. Küsimus on mõneti, kuidas ennast ise juukseid pidi mülkast välja tõmmata? Meie puhul lisanduvad vähemalt 50 protsendi ulatuses struktuursed probleemid. Kasvamaks 70 protsendist ELi 27 riigi keskmisest heaolutasemest 100 protsendini, tuleb muuta siin viljelevate tegevuste struktuuri.

Eesti peab hoidma erakordselt suuri väljakutseid esitavas majanduskeskkonnas pea erakordselt külmana ja käituma rõhutatult konservatiivsena. Meie ei defineeri uusi mängureegleid maailmale, vaid need defineeritakse meie jaoks. Seetõttu on eriti oluline elada täna, praeguste võimaluste piires, mitte võtta laenu tuleviku arvel.
Ühiskonna soovide ja riigi võimaluste tasakaalu saavutamine tasakaalus eelarve kaudu on siin ametnike/poliitikute keskne ülesanne.

Halenaljakas on jälgida arutelu, kas me peaksime kurja hundi kohta ütlema susi, võsavillem, hallivatimees või veel midagi neljandat. Nimetagem asju kuidas iganes, ei muuda see nende olemust. Kriis jääb kriisiks, ükskõik kuidas me seda kutsume. Kui meil sellel ja lähiaastatel majanduse reaalkasv puudub või on negatiivne, siis mina ei oska seda küll teisiti nimetada kui kriisiks kõrvutatuna seda näiteks meie 5–6-protsendilise potentsiaalipõhise majanduskasvu perspektiiviga.

Lisagem juurde reaalmajanduses tunnetatavad trendid – Eesti kapital ja tööjõud liigub välja, värsket raha pankade kaudu juurde ei tule, inflatsioon ja intressimäärad jäävad kõrgeks, eelarve läheb 2008. aastal defitsiiti, tarbijate kindlus tuleviku suhtes on kahanenud. Pilt on halb. Jooksevkonto defitsiidi vähenemine on tagajärg majanduskasvu pidurdumisele, seda eraldi positiivse sündmusena käsitleda on keeruline.

Kindel on üks, asjad ei hakka enne muutuma, kui julgeme probleeme endale tunnistada. Mäletame peaministri pimedat, mitte millelgi põhinevat optimismi, mille tulemuseks on 2008. aasta valitsussektori defitsiit ja kaks aastat eelarvepoliitilist lühinägelikkust, mis tuleb nüüd ühiselt kinni maksta. Just Reformierakonna juhi enda eelarvepoliitilise lühinägelikkuse tagajärg on tulumaksumäära alandamise külmutamine.

Rumalus on kriisi karta. Kriis on võimalus muutusteks. Muutused osutuvad võimalikus, kui keegi võtab initsiatiivi nende teostamiseks. Praegu saab initsiatiivi võtta aga ainult valitsus eesotsas peaministriga. Minu kõige suurem etteheide peaminister Ansipile on absoluutne initsiatiivitus.

Selleks korraks peaks koos majanduse tõusufaasi lõppemisega hakkama läbi saama «surfar-poliitikute» aeg, kes konjunktuurselt ja põhimõttevabalt olid valmis võtma igat tõusvat lainet, mis tõotas lühiajalist poliitilist kasu. Elu on näidanud, et riigieelarve koostamisel on surfarite tegevusel traagilised tagajärjed. Seda tõestas meile ilmekalt 2008. aasta lisaeelarve koostamine peaministri osavõtuta.

Riigieelarve on riigi juhtimise keskne dokument. Hiljemalt iga aasta oktoobriks tuleb valitsusel anda eelarve eelnõu üle riigikogule. Varasemale kogemusele tuginedes võib arvestada, et riigieelarve tehniliseks kokkupanemiseks läheb rahandusministeeriumil ligi viis päeva. Seega kolm nädalat enne eelarve esitamist ei ole valitsusel sisuliselt eelarve eelnõu projekti.

Viimastel päevadel on koalitsioonierakondade esimehed välja öelnud, et eelarve tasakaalust ei loobuta. Peaministrist Reformierakonna esimees lisanud lausa mõtte, et kui see koalitsioon ei suuda saavutada eelarve tasakaalu, siis pole sellel koalitsioonil enam mõtet.

On oluline teha lõpuni selgeks, millest räägitakse. Me ei loobu VALITSUSSEKTORI NOMINAALSEST TASAKAALUST, mitte ei püüa saavutada riigieelarve tsüklilist tasakaalu.
Esimene tähendab, et kogu Eesti avaliku sektori planeeritavad kulud on 2009. aastal tuludega kaetud. Teine aga ainult riigi eelarve kulude tuludega kaetud, ilma kohalike omavalitsuste, avalik-õiguslike isikute, nende asutatud sihtasutuste eelarvete tulude-kulude tasakaalu arvesse võtmata.

Esimene on see, mida Eestis on siiani hoitud ja millega tuleb edasi minna. Arvestades suvel valitsuses juba saavutatud kokkuleppeid, miinus kaitsekulud ja rahandusministeeriumi uut suvist jällegi kord optimistlikku prognoosi, on valitsussektori tasakaalust minu hinnangul puudu üheksa miljardi krooni ringis, riigieelarve tasakaalust umbes viis miljardit, pluss mõlema puhul on tasakaalu saavutamiseks veel veidi finantskeemiat juurde.

Kuidas suudetakse kärpida ligikaudu 9 miljardit kolme nädalaga, kui kevadel suutis sama valitsus kahe kuuga sisuliselt tõmmata maha ainult ligi 1,5 miljardit krooni kulusid? Tingimustes, kus eelarve oli 2006. aastast kasvanud ligikaudu 30 miljardit krooni, ligi 94 miljardi kroonini.

Eelnevale tuginedes pakuksin tõenäosuse järjekorras välja kolm võimalikku stsenaariumi järgnevateks nädalateks.

1. Valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua. Mängitakse definitsioonidega, lootes avalikkust lollitada. Räägitakse tasakaalust, kuid mitte valitsussektori nominaalsest 9 miljardi ringis nõudvast tasakaalust, vaid riigieelarve ligi 5 miljardit maksvast tasakaalust. See tähendab tulumaksu külmutamist, automaksu kehtestamist, proovitakse ka käibemaksu vähendatud määradega, kuid sellele ei hakka hammas peale. Ministeeriumid – välja arvatud kaitseministeerium – surutakse rahandusministeeriumi esialgsete piirsummade piiridesse. Riigi eelarve tasakaaluni siiski ei jõuta, selle silumiseks võetakse käiku riigi muutunud julgeolekusituatsioonist lähtuv retoorika.

2. Valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot. Valitsus eelarvet kokku ei saa. Peaminister mängib eelarve esitamisest lähtuvale ajasurvele, formaalse riigieelarve sätte täitmiseks antakse mingi dokument riigikogule üle. Tegelik riigieelarve koostamine tuuakse riigikokku, peaminister distantseerib ennast riigieelarvest retoorikaga, «see on parlamendi pädevus, meie teeme nagu parlament ütleb». Oleme seda meetodit korduvalt näinud: 2008. aasta lisaeelarve, piirileppe preambul või kõrgemate ametnike hüvede teema. Lõpuks tuleb 2009. aasta eelarve osas kokku mingi käkerdis, keegi ei vastuta, üldine pahameel keskendub riigikogule, et jälle keerasid nad seal mingi jama kokku. Valitsus läheb rõõmsalt edasi. See stsenaarium peaks olema riigikogu enamusele riigi huvidest vaadates vastuvõetamatu ja sellisel juhul peab tõdema selle valitsuse tegevuse ammendatust.

3. Valitsus suudab 2009. aastal laekuvad tulud ja planeeritavad kulud viia vastavusse. See tähendab rahandusministeeriumi prognoosil põhinevalt ligi 9-miljardilist lisakärbet. Ilmselt järgmise aasta lõpuks see ikkagi tasakaalu ei tähenda, kuid tuleb nõustuda, et sellest suurema kärpe tegemine pole enam realistlik. Esialgsega võrreldes ligi 15 miljardit ei saa aga kärpida ministeeriumidele protsendilisi vähendusi ette andes. See on võimalik ainult tegevuspõhiselt, vaadates riigi täidetavad ülesanded terviklikult üle. See oleks parim lahendus, sest meie ülesanne ei ole praegu ainult kulusid vähendada, vaid ka ümber struktureerida, et luua eeldusi majanduskasvule.

Selline lähenemine tähendaks poliitiliste lubaduste korrigeerimist koos võimsa survega kulude tõhustamiseks ning ebaefektiivsete maksuerisuste tühistamist. See olnuks aga võimalik ainult peaministri terviklikule visioonile tuginedes ja tema otsesel juhtimisel. Kolme nädalaga seda ei tee, seega on peaminister täiesti passiivse olekuga eelarve senises koostamise protsessis selle võimaluse juba käest andnud. Nüüd peab rahandusminister lihtsalt mehaaniliste rahaliste piirangutega kompenseerima sisulise lahenduste puudumise.

Kokkuvõtteks. Kuna on enneolematult ettearvamatud ajad, tuleb maksku mis maksab valitsussektori eelarve tasakaalu saada. Sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont. Sest kui me ei suuda seda järgmisel, ei suuda me seda enam ammugi 2010. aastal. Ehk kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub.