Valitsus teeb järgmise aasta riigieelarvet. Paljud kultuuriinimesed jäävad tööta, asutuste uksed suletakse varem, hoitakse kokku. Kultuuriministeeriumi eelarve tuleb paarisaja miljoni krooni võrra väiksem kui tänavu, kuid tegelik tagasilöök on suurem.
Ligemale kaks viiendikku eelarvest on fikseeritud, seotud mitmesuguste seadustega. See aga tähendavat, et pärast püksirihma pingutamist tuleb kokku hoida umbes 460 miljonit krooni ehk kuuendik kogu kultuurieelarve mahust. Postimees uurib, mis hakkab toimuma.
------------------------------------------------
Haiguslehega kodusele režiimile kamandatud Eesti kuulsamaid dirigente, rahvusooperi Estonia nõukogu ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees Eri Klas peab ülekohtuks kärpida riigi kulutusi kultuurile, aga ei nõustu ka pille kotti panema ja võitluseta nurka pugema.
Kuidas tervis on?
Olen nädal aega sinisel lehel. Ausalt öeldes pole ma heas vormis. Olen kuskil ennast üle pingutanud. Oleksin pidanud sel nädalal juhatama kammerorkestri kontserti. Andsin selle Risto Joostile teha. Kui igalt poolt pinnitakse, et kuidas selle finantsseisuga nüüd on, hakkab mul pea valutama.
Ma ei saa enam mõelda kunstile, kui selle asemel pean näiteks võitlema «Luikede järves» printsi tantsiva artisti eest, et teda sõjaväeteenistusse ei võetaks.
Tuleb juba meelde Nõukogude aeg, kus kogu aeg pidid olema valvel, et sul ikka hingamisruumi oleks. Aga isegi Nõukogude ajal ei pidanud ma balletitantsijaid sõjaväeteenistusest päästma.
Tervise üle kurdavad nüüd paljud kultuurijuhid, kes tunnevad end kärpimiste laines otsekui äraaetud hobustena. Loomingupinge asemel tuleb võidelda eelarveridade pärast. Vallanud olelusvõitluses lähevad ka inimestevahelised suhted sassi.
Olen sellega täiesti päri. Näen lähemalt koduteatris Estonias toimuvat ja seal on inimestevahelised suhted pingestunud. Ultimaatumeid jagub nii ühelt kui teiselt poolt. Viimases nõukogus selgus, et pudru on juba kuum ja segane, lisaks on selle veel segasemaks teinud hetke finantsseis ja tuleva aasta prognoos. Ausalt öeldes ei tahakski ma seda kõike kommenteerida, sest 20. septembril koguneb Estonia nõukogu uuesti. Siis olen targem midagi ütlema.
Aga ma ei tahaks ka nõustuda käed püsti allaandmisega. Teatrit tehakse igal ajal igasuguste rahadega.
Kuidas siis ikka eesti kultuur löögi alla sattus?
Üks leht juba küsis, et mis ma sellest seisust arvan. Vastasin, et koolis olles tundsin ma huvi alkeemia vastu, ja seal oli nii, et olukorra muutumisega sai keegi väga rikkaks, keegi aga jäi väga vaeseks. Nüüd on selle alkeemiku rolli endale võtnud analüütikud, kes saavad riigilt või pankadelt kõrget palka, aga panevad puusse mitte sadade miljonite, vaid miljarditega. Selle tagajärjel peavad langema võitluses minusugused.
See on ju selge ülekohus, kui rahvas peab ohvreid tooma tegelastele, kes ei mõistnud majanduse jahtumist ette näha ja riigi tasemel aegsalt selleks midagi ette ei võtnud.
Ma saaks aru, et kui oleksin laiskvorst, siis poleks mul õigust siin meelt avaldada, sest nüüd öeldakse: las laiskvorstid võtavad ka jalad kõhu alt välja. Aga ma müttan üle mõistuse. Vahel on tunne, et lähen töötegemisest hulluks. Ja tean paljusid, kes tunnevad samamoodi.
Kas see kõik tähendab, et pillid tuleb kotti panna? Sest kui vaatan Eesti Kontserdi, filharmoonia või Estonia eelarveridu, siis ei puuduta vähenemine ainult tegevuskulusid, mis tähendab piltlikult seda, et tuleb vähendada ka näiteks orkestrite koosseisu?
Kõike võetakse vähemaks. Aga siin ongi koht, kus tegevjuhid ei tohiks niisama olukorraga leppida, sest nende selja taga on teater kui elusorganism. Eesti kultuur vajab rohkem Aivar Mäe suguseid juhte, kes on võimelised mitte ainult teatreid madalseisust välja vedama, nagu Mäe seda Vanemuise ja Vene teatri näol teinud on, vaid kes julgevad ka riske võtta.
Ma ei ütle, et Estonias midagi mäda oleks. Vastupidi, kollektiivi kunstiline tase ja motivatsioon on kõrge. Ebakindlus homse ees aga mõjutab kahtlemata loomingulist kliimat.
Aga Estonia nõukogu esimehena te ei lepiks eelarve vähendamise kavaga? Te ei paneks pille kotti?
Muidugi mitte. Iga päev seis muutub. Ja meil on õigus koputada riigi südametunnistusele.
Näiteks Soome riik maksab igale teatrikülastajale peale 200 eurot (u 3000 krooni) aastas. Rahvusooperit nagu ka riiklikke sümfooniaorkestreid on üks. Kui Estoniale on rahvusooperi seadusega pandud ülesanded – neid on lausa üheksa –, siis peab olema ka nende ülesannete täitmiseks rahaline kate.
Tean, et üks teie suurtest unistustest on Estonia uus, just ooperite ettekandeks mõeldud saal. Kas loodate selle valmimist veel oma silmaga näha?
Olen sellel teemal palju sõna võtnud, sealhulgas rääkinud kultuuriministri Laine Jänese ja peaministri Andrus Ansipiga. Mul on Peep Jänese skitseeritud kolm varianti tulevasest Estonia juurdeehitusest. See on tõesti minu unistus. Aga praegusel taustal tundub mulle kogu asi muutuvat mõttetuks.
Teisalt on ka teie poolt alkeemikutega võrreldud analüütikute hulgas neid, kes ütlevad, et just nüüd, riigi majanduse jahtumisfaasis on õige aeg alustada tulevikuprojektidega, et just nüüd peaks riik investeerima suurtesse kultuuriehitistesse, sest ehitushinnad on langemas, vabanev tööjõud ootab rakendust jne?
Lisaksin siia ühe kogemuse. Olin nädala eest muusikaakadeemia kuratooriumis, kuhu ma samuti kuulun. Selgus, et valitsusel on võlg muusikaakadeemia eeski, sest ehitamata on jäänud saal, mis on projekteeritud, ja projekt ka kinnitatud.
Mis puutub aga Estonia uude saali, siis see on juba poliitiline otsus. Minu kujutluses oleks järjekord selline, et kõigepealt Eesti Rahva Muuseum ja siis Estonia uus saal.
Mõistan ma õigesti, et vaatamata üleskutsetele püksirihma pingutada ei tohiks seda teha kultuuri arvelt ja kultuurijuhid peaksid koonduma selle selgitamiseks avalikkusele ja riigile?
Ma ei taha olla osaline poliitilistes mängudes, kus käib poolte vahetamine, aga tahaksin kultuuri kaitsta, sest kultuur ongi ju see, mille kaudu meid maailmas kõigepealt tuntakse ja ka tunnustatakse.
Puudu 9,7 miljonit
• Järgmise aasta eelarves haigutab rahvusooperil 9,7 miljoni kroonine auk.
• Rahvusooper Estonia direktor Paul Himma teatas 22. augustil toimunud Estonia avakoosolekul, et eelarvekärped panevad löögi alla kogu teatri, tähendavad koondamisi ja vähem uuslavastusi.
• Kevadest alates on ooper koondanud 60 ametikohta. Lahkuda tuleb uuest aastast 34 töötajal.
• Paul Himma sõnul tähendab ooperiteatri säästurežiimis töötamine perspektiivi äravõtmist uue põlvkonna artistidelt ja spetsialistidelt, sundides neid otsima esinemisvõimalusi ja rakendust kaugemalt.