Puhkus Lõuna-Osseetias osutus tõeliseks põrguks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osseetlanna Leena Kokojeva (keskel) reis oma kahe tütre Anne-Liisa (vasakul) ja Olga Malašenkoga Lõuna-Osseetiasse kujunes põrguks ja pildid laipadest jäävad nende silme ette kogu eluks.
Osseetlanna Leena Kokojeva (keskel) reis oma kahe tütre Anne-Liisa (vasakul) ja Olga Malašenkoga Lõuna-Osseetiasse kujunes põrguks ja pildid laipadest jäävad nende silme ette kogu eluks. Foto: Mihkel Maripuu

Äsja Lõuna-Osseetiast naasnud abiturient Olga Malašenko ja tema perekond plaanisid reisi terve aasta. Kohale jõudes muutus puhkus aga põrguks.


Lääne-Virumaal Kadrina vallas Salda külas elavas Malašenkos voolab ka osseedi veri, sest tema ema Leena Kokojeva on sealt pärit ja Lõuna-Osseetia pealinnas Tshinvalis üles kasvanud. Siiani elab Olgal Lõuna-Osseetias palju sugulasi.

Seal toimunule mõtlemine tekitab 18-aastases neius siiani külmavärinaid, sest plaanitud puhkus koos sugulastega asendus põgenemise ja surmahirmuga oma elu pärast.

Varakult planeeritud sugulaste külastamise reis algas 31. juulil rahulikult. Malašenko rääkis, kuidas nad ema Leena ja üheksa-aastase õe Anne-Liisaga Gruusia pealinnas Thbilisis maandusid. Seejärel võtsid naised takso Tshinvalisse, kus neil siiani maja on.

Grusiinist taksojuht olevat neiu sõnul olnud tore ja sõbralik. «Ei mingit vaenu ega õelutsemist,» rääkis Malašenko. Sellega soovis neiu toonitada, et osseedid ja grusiinid on alati omavahel hästi läbi saanud.

1. augustil aga muutus kõik. Malašenkod ja Kokojeva vaatasid koos sugulastega Tshinvalis õhtul laua ümber pilte, kui kostis tulistamist. «Sugulased vaatasid teineteisele otsa ja lõid käega, et see ei ole midagi,» meenutas Malašenko.
Tulistamisi tuleb Tshinvalis ikka ette ja sellega on kohalikud juba harjunud. Ent seejärel lisandus eelnevale tulistamisele veel palju pauke.
«Heitsime pikali maha, sest see tundus uskumatu,» rääkis neiu. Tol korral tulistasid grusiinid kella üheni öösel.
Mõne tunni pärast kõlasid uued lasud, nüüd juba lähemalt. «Mehed katsid meid oma kehadega kinni,» meenutas Malašenko. «Grusiinide automaatide kuulid lendasid nüüd juba meie maja kõrvalt mööda ja üks tabas ka aknaraami.»
Järgmisel päeval oli naisperel võimalus evakueeruda Venemaa hallatavasse Põhja-Osseetiasse, ent nad otsustasid mitte sõita, kuna ei tahtnud hüljata meesperet.
Samuti olevat perekonna sõber, kes Osseetia valitsuse asjadega kursis, öelnud, et evakueerida pole vaja. 6. augustil helistas tuttav uuesti ja ütles, põgenege! Ka Malašenkod ja nende ema sõitsid mägedesse.

Hommikul külla süüa tooma ratsutanud mehed tulid sama teed kiirelt tagasi teatega, et asulast ei ole enam midagi järel ja inimesed on tapetud. Pidi põgenema, sest Gruusia väed olid lähedal ja liikusid võõrustajate ja nende külaliste suunas.

«Pakkisime asjad ja sõitsime pisikeses Nivas Põhja-Osseetia poole,» rääkis Olga. Meespere jäi naistest maha kodumaa eest sõdima. «Tol hetkel arvestasin, et ei näe neid enam kunagi.»

Võtnud suuna Põhja-Osseetia piiri poole, tulid põgenikelele vastu Vene tankid. Olga toonitas, et tee, kus venelased vastu tuli, oli ainus, mida mööda tankid Lõuna-Osseetiasse siseneda said. See aga tõestas neiu sõnul, et Vene tankid jõudsid Tshinvalisse 9. augusti hommikul.

Malašenko meenutas tuttavate sõnu, kus nad rääkisid, et Gruusia sõdurid, kes osseetide vastu sõdisid, ei olnud tavalised inimesed. «Nad ei kartnud mitte midagi, vaid kõndisid otse vastu tanki ja lasid end n-ö maha tulistada,» ütles Olga.

Põhja-Osseetias rippusid Kokojeva ja Malašenkod sõna otseses mõttes ööpäev läbi telefoni otsas, et saada mingeidki teateid oma meespere kohta, kes sõtta jäi. Päevi hiljem sai Olga oma onult sõnumi.

Samuti oli naiste süda rahulikum siis, kui nende sugulane tuli teatega, et sõidab 14. augustil tagasi kodukohta. Sõjategevus oli seal tolleks ajaks juba läbi, aga vaatepilt, mis ees ootas, oli trööstitu. Surnukehad veel vedelesid, sest grusiinid olid põgenenud neid kaasa võtmata.

«Meie sinna jõudes olid laibad põletatud, ent nendest välja imbunud rasvadest ja kehamahladest olid järel veel märjad plekid,» meenutas Olga.

Juba 1991. aastal puhkenud Gruusia ja Lõuna-Osseetia konfliktis kaks onu kaotanud Olga ütles, et seekord ei tea ta kedagi, kes kaotusteta pääsenuks.

Malašenkode lähedased pääsesid seekord sõjast eluga. Tänu Eesti kaitseatašeele Gruusias kolonelleitnant Risto Lumile ja Eesti saatkonna töötajale Martin Karnerile jõudsid Olga ja Anne-Liisa Malašenko ning Leena Kokojeva 28. augustil õnnelikult Gruusia pealinna Thbilisisse, kust nad Eestisse lendasid.

----------------------------------------------

Olga kirjeldab juhtunut

«Grusiinid võtsid pantvangi osseetlanna Sveta. Ta ise ka ei tea siiamaani, miks ta ellu jäeti. Naine on läbielatu pärast praegu väga halvas olukorras. Ta rääkis, et kui tal oleks olnud valida läbielamiste või kohese surma vahel, oleks Sveta tahtnud pigem surma.

Teel sõitis üks auto. Sees istus seitse Osseetia sõjariietuses poissi. Nad kannavad seda riietust viimasel ajal kogu aeg igaks juhuks. Grusiinid ei hoolinud millestki. Nad nägid noori mehi autos ja avasid nende pihta tule.

Samuti sõitsid ema ja isa oma kolme lapsega Põhja-Osseetia poole. Neile tulid vastu grusiinide tankid ja blokeerisid tee. Perekond ei saanud liikuda ei edasi ega tagasi ning üks Gruusia tank lihtsalt sõitis perekonnast üle.

Autost jäi alles ainult kokkusurutud plekihunnik. Järgmine tank tuli ja lükkas selle auto lihtsalt kõrvale.

Oli juhtumeid, kus vesi suunati keldritesse, et inimesed välja tuleks, ja siis nad tapeti. Oli ka juhtumeid, kus grusiinid õppisid ära osseedi keeles hüüdma: «Hurraa, Osseetia, me võitsime!»

Kui osseedid välja tulid, kõmmutati nad julmalt maha.» (PM)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles