Tiit Aasma: Raskeima hoobi said korv- ja võrkpall

Mullu sügisest kehtiva süsteemi järgi on Pärnu spordihalli haldaja spordikool. Kas see tähendab, et nüüd varingu järel on just teil ülesanne organiseerida hallis toimunud treeningtöö nii ümber, et see jätkuks?

Õnnetus oli ootamatu ja ränk, aga ka selles mõttes õnnelik, et maja oli tühi ja keegi viga ei saanud. Mis puutub hallis käinud töö ümberorganiseerimisse, siis jah, spordikooli aladega tegeleme ja üritame ka teisi aidata.

Kuidas õnnestub?

Esialgu oli palju teadmatust, millal võivad treenerid ja lapsed halli tagasi saamisele loota.

Operatiivselt üritasid nii klubid ja treenerid kui meie saada koolide võimlatesse, paraku selgus, et mõnigi neist on koolivaheajal luku taga ja valve all ja seda polegi lihtne tunnipealt avada.

Treeneritel-klubidel on vaja teada, kas nad saavad halli tagasi sel nädalal, jaanuari lõpus või hiljem, sest varutreeningpaiga leidmine, pikemaks ajaks broneerimine ja võib-olla ka mingil määral sisustamine pole lihtne.

Millistest hallis treeninud spordialadest käib jutt?

Kõige rohkem kannatavad selle varingu pärast võrk- ja korvpallurid. Võrkpall kolis ju nii esindusvõistkondade, noortegruppide, tabloo, tribüüni, jõusaali ja kõige muuga Rabahallist uude halli. Ja meeste-poiste korvpallil on suures hallis palju treeninguid.

Tüdrukute korvpall kolis ajutiselt Paikusele, sulgpall jätkab Raeküla koolis ja sai tunde kesklinnas kutsekooli võimlas, lauatennisel on Karusselli tänaval oma maja.