Maakler-võrukael mõtiskleb «pangaorgia» üle

Kui rahvus kõrvale panna, ühendab neid finantskriis. Konkreetsemalt aga finantssektori sümboliks saanud liialdused, mida Société Générale’ile 50 miljardi euro suuruse skandaali korraldanud maakler Kerviel ise «suureks pangandusorgiaks» nimetab.

Kummatigi väidab Kerviel, et tema ja Tourre’i vahel – kes Goldman Sachsis hüpoteekväärtpaberitega peente piruettide sooritamise pärast USA regulaatoritel hambus on – valitseb siiski üks suur ja oluline erinevus.

«Teda Goldman Sachs toetab, mind on Société Générale aga hüljanud,» ütleb mees, kes raputas Prantsusmaa suuruselt teist panka nii tugevasti, et tõi kaasa tolle presidendi ja tegevjuhi Daniel Boutoni tagasiastumise.

Prantsuse tippadvokaadi Olivier Metzneri elegantses kontoris sigareti järele küünitades jätab Kerviel varasemast enesekindlama mulje. Küllap ka seetõttu, et sel nädalal ilmus tema sulest raamat pealkirjaga «Trapped in a Spiral: Memoirs of a Trader», mille võiks vabas vormis tõlkida lõksusattunud maakleri memuaarideks.

33-astane Kerviel astub juunikuus kohtu ette, süüdistatuna usalduse kuritarvitamises, dokumentide võltsimises ja väärinformatsiooni sisestamiseks arvutitesse häkkimises.

Oma esimeses intervjuus inglisekeelsele ajalehele – ehk siis Financial Timesile – ütles Kerviel nii:

«Kirjutasin raamatu selgitamaks, et mu ülemused olid mu tegemistest teadlikud… Ma tahan, et kõik teaksid kogu tõde. Pank esitleb mind kui isoleeritud juhtumit, kuid teised maaklerid tegid sedasama asja. Meie, maaklerite korrusel oli see tavapraktika.»

SocGenile 2007. aastal 1,5 miljardit eurot kasumit teeninud Kerviel ütles, et ületas kauplemispiiranguid vaid selleks, et pangale rohkem raha teenida. Selleks töötas ta 15 tundi ööpäevas, tõi ohvriks tervisejooksu ja džuudo – mille ta sigarettide ja kohvi vastu välja vahetas – ning oli SocGeni küljes kinni väga «lühikese nabanööriga».

Isiklikus kasus pole teda tõesti keegi süüdistanud. Mees eitab, et üritas oma hulljulge tegutsemisega tõestada end Tourre’i taoliste matemaatikutest imelaste silmis, keda Prantsusmaa nii edukalt vorbib.

«Ma olin uhke võimaluse eest töötada SocGeni maaklerite ridades ja mul ei olnud mitte mingisugust alaväärsuskompleksi teiste ees, kelle suuremat andekust ma täielikult tunnistan ja respekteerin.»

SocGeni skandaal oli üks esimesi finantskriisis, milles osaliselt olid süüdi just sellised keerukad hüpoteekidega tagatud väärtpaberid, mida Tourre oli aidanud konstrueerida.

Erinevalt Tourre’ist, kes ilmselt panga sisereegleid ei rikkunud, on Kerviel tunnistanud, et ületas SocGeni kauplemislimiite ning sepistas fiktiivseid tehinguid, varjamaks massiivseid panuseid, mis ta futuuriturgude peale tegi.

SocGen sai oma nõrga järelevalve tõttu Prantsuse pangandusregulaatoritelt rekordtrahvi. Pank ütleb nii: «Jérôme Kerviel tunnistab oma üleastumisi ning on seda väljendanud ka politseile ja kohtunikele.

Samas üritab ta kasutada panga järelevalvesüsteemi nõrkusi tõestamaks, et tema ülemused olid vaikimisi nõus või isegi toetasid tema tegevust. Ta on neidsamu asju uurijatele ja kohtunikele väitnud ka varem, kuid need argumendid on kõrvale heidetud.»

Kuidas keegi teine omadega sama kaugele ei jõudnud, kui tema? «On selge, et ma lasksin end sellesse spiraali tõmmata. Osaliselt seetõttu, et kuna mu ülemused nägid, et raha tuleb sisse kõvasti, julgustasid nad mind jätkuvalt positsioone võtma,» ütleb Kerviel, andes mõista, et tema ülemused oli tema saavutustega niivõrd rahul, et pakkusid talle isegi kauplemiseks omaenda erifondi.

Maaklerite omavaheline kultuur olevat olnud «teha võimalikult palju raha võimalikult kiiresti». Küsimuse peale, kas nimetatud kultuur väljendab finantskapitalismi väärtusi ka laiemas mõttes, vastas Kerviel, et SocGen oli erinev.

«See oli nagu kultuur kultuuris. Kõik maaklerid teadsid, et kauplemispoliitika on superagressiivne, ja seetõttu riskeeriti järjest rohkem. Samas: enam-vähem nii oli see kõikides pankades.» Näiteks toob ta Kreeka.

«Mind paneb jahmatama viis, kuidas pangad, kes ise Kreeka võlakirjadega spekuleerisid, nüüd ise neile kõrge intressiga laenu annavad.»

Kui küsisin, kas panganduskultuuri muutmiseks ka midagi ette saaks võtta, vastas Kerviel ilma kõhklemata: «Jah, rohkem järelevalvet ja kontrolli. Ja järelevalve peab olema ka reaalselt tagatud, jõustatud. Mitte nii, et sa pead lihtsalt ette näitama, et sul on mingid reeglid paigas.»

Finantskriis ei ole Kervielile mingi üllatus. «Ma ju teadsin, kuidas lood olid. Ma olin süsteemis sees. Kui mingi trend juba vallandub, hüppavad kõik maaklerid pardale ja puhuvad selle veelgi suuremaks.»

Pärast mullu kinnipidamisasutuses veedetud 38 päeva töötab Kerviel nüüd väikeses IT firmas, teenides 2300 eurot kuus. Ehk siis väga palju vähem, kui SocGenis, kus aastas kogunes töötasuks 58 000 eurot, lisaks veel 300 000 eurot talle eraldatud boonuseid, mis aga jäid kätte saamata.

Nüüd ootab ees kohtuistung. «Ma olen valmis kohtus enda eest seisma. Mul on palju fakte, mille abil oma väiteid tõestada,» ütleb ta. Kerviel kahetseb, et «laskis end süsteemi sisse imeda».

«Ma olen samuti väga pettunud, et mu pank, kes mind headel aegadel toetas, mu üleöö maha jättis,» ütles ta.



Copyright The Financial Times Limited 2010.