Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest möödub homme 18 aastat. Taastatud riik on saanud täisealiseks, üles on kasvanud esimene põlvkond, kes pole sündinud Eesti NSVs.
Juhtkiri: Täiskasvanud Eesti
19. august 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma riigi taasloomist meenutatakse lähipäevil nii sõnas kui pildis. Kummaline on tõdeda, et ega me kõiki üksikasju Toompeal 20. augustil 1991 toimunust teagi.
Tollal eesistuja vasarat hoidnud Ülo Nugis teab oluliselt rohkem, kui ta on kunagi rääkinud. Kas peaksime olema kursis, kuidas olid asjalood tegelikult? Kellel sõelusid püksid püüli? Kes vaatas vargsi jalgalaskmise variante, kui loss peaks vallutatama?
18 aasta jooksul on taasiseseisvunud Eesti elanud üle mõndagi, mida saaks kõrvutada kogemustega 90 aastat tagasi.
Oleme üle elanud rahareformi, kui okupatsiooni puurubla vahetas välja Eesti kroon (omal ajal tuli marga asemele kroon). Oleme rikkamad mässukogemuse võrra 2007. aasta aprillist (mida õnneks ei saa võrrelda 1. detsembriga 1924). Praegu elame majanduskriisi tingimustes, mida meie esivanemad said tunda aastail 1929-1933.
Me pole (veel) jõudnud maitsta vaikivat ajastut, nagu 1930ndate teisel poolel.
Erinevalt sõjaeelsest iseseisvusajast, mil Rahvasteliidu liikmena oli Eesti oma saatusega üksi, on seekord meie selja taga Euroopa Liit ja NATO. Nende kergelt kobavat, kuid lõpuks siiski ühemõttelist ja kindlat toetust oleme juba kogenud.
Paljud esitavad üha sagedamini küsimuse: kas sellist Eestit soovisimegi? Pole mingi saladus, et poliitikud on rahvast võõrandunud, kodanikuühiskond areneb visalt ja osalusdemokraatiast ei taha valitsevad ringkonnad suurt midagi kuulda.
Sarnaselt 18 aasta taguse ajaga seisab Eesti taas teelahkmel. Välja tuleb rabelda majanduskriisist ja seada arengusuunad. Kuhu lähed, Eesti?