Juhtkiri: Oht jõekäärus

See toob jällegi meelde sõjasündmused rohkem kui poole sajandi tagant, kui just sealsamas valusad ja ulatuslikud lahingud toimusid. Kuigi loodus on nähtavad jäljed kustutanud, on maa sees peidus veel hulgaliselt lõhkemata laskemoona, mida pea iga suvi kas või kündmisel mõnelt põllult ka nähtavale toob.

Kulunud lause ütleb, et õppustel pingutades on lahingus lihtsam. Siinkohal toimib see loogika justkui tagurpidi: lahingud on ammu peetud, õppusi aga tuleb nende jälgede valutuks kustutamiseks jätkuvalt pidada.

Ohtu trotsivaid mehi võõrustas maakond ka möödunud nädalavahetusel, kui Riidajas peeti lennupäevi. Mõnele on see tavaline meelelahutus, teisele üsna meeletu ettevõtmine – usaldada oma elu sadade meetrite kõrgusel vaid nööridele, mille küljes riputakse.

Märkimisväärne on, et sellisel alal nagu lennundus, Valgamaal üldse kandepinda on. Ent leidub mehi, kes valmis oma heinamaale rajama vajalikul tasemel lennuvälja ja võõrustama külalisi nii lähedalt kui kaugelt.

See on just selline asi, mis rikkaliku talihooajaga Valgamaad ka suvistele külalistele atraktiivsemaks teha võiks. Kui mööda Väikese Emajõe veeteed saab maakonda paadiga ja leidub ka rahvusvahelisi maanteid, siis miks ei võiks siin olla ka korralikud maandumistingimused lennuamatööridele?

Ei teagi, kumb on ohtlikum: taeva all kõlkuda või siis kunagiste lahinguväljade peal põldu künda. Nagu elu näitab, võib oht tabada ootamatult, olgu siis kas või muru seest puugina või koolistaadionil maas istudes maolt salvata saades. Ettevaatlik tuleb olla, aga kõike ette näha ei saa.