Kolme võõrast poissi kasvatav mees ajas küla sumisema

Tal on küll ka täisealine lihane poeg, kuid tema kasvatamisel mees ei osalenud. Seega tulid kolm teismelist poissi tema ellu väga äkki.

Treimann töötas veel poolteist aastat tagasi bussijuhina Mulgi Reisides ning ühel pärastlõunasel koolist koju sõidul tuli tal bussis ringi jooksvaid ja käratsevaid poisse korrale kutsuda. «Siis hakkasime Sassiga juttu ajama ja poiss ei tahtnud enam koju minna,» meenutab mees kohtumist praeguseks 15-aastase Aleksandriga.

Poiss ei tahtnud enam minna koju, kus koolitööde tegemise asemel tuli taluda joominguid, vägivalda ja nälga. 2007. aasta jõulud veetsid Treimann ja Aleksander koos ja poiss küsis, kas tema kaks venda võiks ka tulla. Tulid ja jäidki.

Hooldusõigust Treimannil poiste üle pole, sest sel juhul oleks pidanud emalt vanemaõiguste äravõtmist taotlema. Kuna ema oli poiste võõra mehe juures elamisega nõus, siis nii on jäänudki ja tänaseks on Treimannist saanud poiste paps.

Postimehega kohvi juues ja koos Sassiga valmistatud küpsisetorti süües viib Treimann ise jutu seigale, mis nii Saareküla külavanema Nele Razumovi kui ka Viiratsi valla lastekaitsespetsialisti Elviira Hendriksoni Postimehega konsulteerides ettevaatlikuks ja kidakeelseks teeb.

Nimelt läks laste kolimise järel suureks võitluseks Halliste valla (laste ema endine elukoht – toim) sotsiaaltöötajaga, sest viimane ei mõistnud, miks üks mees võtab enda juurde elama kolm poissi. Ja vallast läks Viljandi politseisse teele avaldus, mille alusel algatati kriminaalasi. Kahtlustuseks – Treimann võib teha poistest seksuaalse alatooniga pilte ja filme.

Keset päeva, kui lapsed koolis olid, tuli politsei Treimanni koju, tehti läbiotsimine, võeti ära kolm arvutit ja seitsmeks kuuks need politsei kätte jäidki. Midagi ei leitud ja kriminaalasi lõpetati. «Ma ei tea, mis oli nende eesmärk,» ütleb Treimann nüüd. «Kus on sotsiaaltöötajate silmad siis, kui lapsed kasvavad joominguid ja vägivalda täis peres?»

See mitte just kõige traditsioonilisem Eesti pere elab väikses Saareküla külas 1939. aastal kooliks ehitatud majas, mis seisab suures osas tühjana. Maja teisest korrusest on Treimann ühe osa poistele ja endale kenaks koduks ehitanud. Suuremad toad on väiksemaks tehtud, et igal poisil oleks oma ruum. Treimanni abiga on ka poiste emale ja kahele õele Viljandisse uus elamine otsitud.

Treimann toob näidata Aleksandri koolitunnistusi. Aasta eest olid tunnistusel numbrid 1, 2 ja 3, sel kevadel on neljade ja viite seas vaid paar kolme. «Kui sotsiaaltöötaja soovib poisse saata kooli, kus õpivad vaimselt alaarenenud lapsed, siis mina ütlen, et lastele tuleb anda võimalus ja kõik on korras,» ütleb mees.

Vanem vend, 17-aastane Sergei elab Tallinnas ning noorem, 13-aastane Igor, keda Treimann kutsub erilise armastusega «väikseks poisiks», saab koolist koju nädalavahetusteks.

Aleksander ütleb, et kui ta oleks ema juurde jäänud, oleks ta lõpetanud Puiatu erikoolis. «Õppimine oli korrast ära. Vennad tulid ka minuga hea meelega kaasa, sest siin pole vägivalda ega midagi sarnast, mis toimus kodus,» ütleb poiss.

Treimann ütleb välja lihtsa tõe – lapsele on vaja hoolt ja tunnet, et ta on vajalik: «Ma elangi praegu nende nimel.»

Ta tunnistab muiates, et on selle ajaga tegelikult palju närvilisemaks muutunud. Sest nüüd on lisaks rõõmule juures ka mure, et kas poistega on ikka kõik korras. «Aga kui laps sulle otsa vaatab ja naeratab... Või kui väike poiss tuleb, paneb käed lihtsalt ümber kaela ja kallistades ütleb: «Sa oled maailma kõige parem paps!», siis see on fantastiline tunne,» tunnistab Treimann.

Bussijuhina ta enam ei tööta. Tervis pole see, mis varem, ja kui töö nõudis hommikul kell 4.30 ärkamist ja koju sai alles hilisööl, ei tulnud see laste kõrvalt enam kõne alla.

Meie lahkudes koristab Aleksander laualt kohvitassid ja koogitaldrikud. Ta lõpetab tänavu 9. klassi ja soovib minna edasi õppima kutsekooli, et saada kokaks.