Heldur Sander: puudest Tallinnas ilma terrorita

Heldur Sander
, Tallinna haljastu uurija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks Tallinna legendaarsemaid puid, Niguliste kiriku kõrval kasvav nn Kelchi pärn eilses lumetormis. Puu kohta on kirjutanud Hendrik Relve: «Ajaloolised andmed lubavad oletada, et puu istutati 1680. aastal. Pärna juurde olevat maetud tuntud kirikutegelane Christian Kelch, kes oli viimastel eluaastatel Niguliste kiriku pastor ja suri 13. detsembril 1710.»
Üks Tallinna legendaarsemaid puid, Niguliste kiriku kõrval kasvav nn Kelchi pärn eilses lumetormis. Puu kohta on kirjutanud Hendrik Relve: «Ajaloolised andmed lubavad oletada, et puu istutati 1680. aastal. Pärna juurde olevat maetud tuntud kirikutegelane Christian Kelch, kes oli viimastel eluaastatel Niguliste kiriku pastor ja suri 13. detsembril 1710.» Foto: Peeter Langovits
Loodusgeograafi ja Tallinna haljastu uurija Heldur Sanderi meelest tuleks linnaruumi vaadata kui tervikut.

Auväärse muinsuskaitsja Jüri Kuuskemaa mure linnapuude terrori pärast on igati põhjendatud, ta on ikka seisnud hea Tallinna vanalinna müüride ja hoonete eest. Tema artiklis («Roheline terror», PM 11.11) oli siiski mitmeid küsitavusi ja asjad pole kunagi nii lihtsad.



Kuuskemaa kirjutab: «Olen arvamusel, et linnaruumis on ehitised, arhitektuuriteosed nagu vääriskivid, aga haljastus neid raamistav, esiletoov ja vääristav diadeem. /---/ Seega: arhitektuur on linnaruumis prioriteetne, väga kestev või igikestev. Haljastus on ajutisem ja vahelduvam, pigem üürike, sest enamiku puittaimede iga on 80–100 aasta ringis.»



Siin on autoril küll asjad parajalt kreenis. Ilmselt on ta kavatsuslikult näidanud asju drastilisemalt, kui ta ise arvab. Me ei saa mitte kuidagi käsitleda kõrghaljastust, täpsemini puid ainult arhitektuuri raamistavana ja hoonestust prioriteetsena.



Haljastusel on linnas täita samasugune oluline osa kui muudel elementidel, isegi olulisem. Linn peab olema eelkõige inimesele elamiskõlblik ja keskkonnasõbralik ning säilitama ka looduse mitmekesisuse, niivõrd kuivõrd see võimalik on.



Haljasalade – parkide, skvääride, tänavapuude – ülesandeks on tagada ökoloogiliselt ja sotsiaalselt sobiv keskkond linnaelanikule, puude elutegevus mõjutab linnakeskkonda kõige otsesemal viisil. Siin ei ole nüüd kõige tähtsam hapniku tootmine, vaid hoopis muud tegurid, puud on eelkõige õhupuhastajad ja tähtis on siin sotsiaalne tähendus. No kes meist tahaks elada linnas, kus pole puid, mis oleks ainult kivilinn. Põhjamaa elanikule on see vastuvõetamatu.



Jättes välja Tallinna varsema ajaloo, on linna rajatud 800 aastat ja rajajateks olid teisest kultuuriruumist tulnud isikud. Nad tulid siia võõrale maale oma vaadete ja arusaamadega ning kandsid endas 13. sajandil Euroopas väljakujunenud kultuurlooduse käsitlust ja aiakunsti. Mida see tähendas?



Eelkõige seda, et linna ei hakatud rajama mitte puu- ja kivilinnana, vaid linnana, kus aedadel ja puudelgi oli oma tähendus. Kõige tuntum neist on ju hästi tuntud Roosiaed, kus juba ligi 600 aastat tagasi hoolitseti sealse pärna eest, see võis isegi olla üks esimesi eluspuuna sissetoodud suurelehiseid pärni linnas, ega muidu poleks seda käsitletud laiade lehtedega puuna.



Jah, vanimad ehitised on 500–600 aasta vanused, kuid ei maksa unustada, et Tallinnas on paiku, mille vanus on tuhandeid aastaid (Ülemiste ja Harku järv), ning mitmed metsad on säilitanud järjekestvuse.



Kelchi pärn, üksikud pärnad Skoone bastionil ja Toomkiriku juures, tammed Koplis ja Kadriorus on üle 300 aasta vanad, järjepidevalt haljastatud vanalinna hoovide vanus on 400 või enam aastat ning keskaega ulatub Kalamaja kalmistugi, vaevalt et ta alguses lage oli. Seega ei saa me linnakeskkonnast mitte kuidagi esile tõsta ainult hoonestust ja arhitektuuri, linn on eelkõige tervik.



Esimene kindlustus linnas, kuhu puid istutati, oli Skoone bastion (Rannamägi). 1728. aasta linnaplaanil on näha 19 või 20 puud reas piki kavaljeeri serva, puuderida järgib bastioni kuju ning need on istutatud arvatavalt bastioni valmimisel sajandi algul. 1825. aastal oli seal 39 põlist pärna, neist 25 puud reas piki kavaljeeri serva, viis kavaljeeri keskel ning üheksa idapoolsest flangist kagus, kaarega loode-kirde suunas.



Seega oli vahepeal puid juurde istutatud, 1928. aastal oli neist alles 34. Praegu on vanimad ja heas seisundis Rannavärava teega eraldatud bastioni osal kasvavad neli põlist läänepärna, mis ilmselt ei ole algsed puud. Harju- ja Lindamäel kasvavad puud on hilisemad, ilmselt istutatud 18. sajandi teisel poolel ning need on kujutatud 1825. aasta linnaplaanil. Harjumäel on neist säilinud viis ning Lindamäel seitse puud. Need on looduse mälestusmärgid ja suure kultuurilise ja teadusliku väärtusega, ei tea, et Euroopa linnades oleks bastionitel selle liigi nii vanu isendeid säilinud.



Bastionid ja vanalinna haljastu on hästi näidatud 1825. aasta värvilisel linnaplaanil, kust nähtub, et haljastus oli 200 aastat tagasi märksa tähelepanuväärsem kui praegu. See on ikka Tallinna õnn, et bastionid haljastati ning linnas pandi rõhku puudele, mille tõttu kujundati 1940. aastaks välja ka bastionaalne vöönd oma parkide ja aedadega. Kas siis Kuuskemaa arvates on see vaev kõik tühine olnud ja linn oleks võitnud, kui bastionid oleksid lagedad murumunad? Mina küll seda meelt ei ole ja vaevalt et ükski loodusarmastaja tallinlanegi.



Mis puutub Rohelisse turgu all-linnas, siis see Pika tänava ja Olevimäe vaheline skväär kujundati ja sinna hakati uusi puid istutama 1893. aastal. Samas on seal puid näha juba 1825. aasta plaanilgi. 1893. aastast on pärit ka sealsed lääne- ehk hollandi pärnad ning Euroopa päritoluga harilik pöök, mis meist läänes ja lõunas on tavaline pargipuu, aga ka kohati metsapuu – pöögimetsad.



Meil on liik mõneti külmahell, see on teada juba mitu sajandit, näiteks 1740. aasta karmil talvel külmus suurem osa pööke. Rohelisel turul kasvav pöök on Tallinna vanalinnas ainuke ja vanim, seega umbes 120-aastane. Üks puu kasvab veel bastionivööndis – Gildi aias –, see on noorem ja tagasihoidlikumate mõõtmetega. Mul on nüüd raske uskuda, et see puu koos pärnadega on terve suure maja ära lõhkunud, nagu Kuuskemaa jutust võib aru saada. Võimalik, et mingi osa võib siin ju juurtel olla, kuid maja lagunemise põhjuse peaks välja selgitama ikkagi ekspertiis.



Toompea kalju on püsinud miljoneid aastaid ja küllap ta oli looduslikult kasvavaid puid täis enne linna rajamist, no miks nad ei oleks pidanud seal olema. Toompead on 800 aastat murendanud inimene paevõtmise ja ehitistega, see ju olulisem. Ega nüüd puujuured nii võimsad ka ole, et selle loodusmälestise ära hävitavad. See sada aastat, mil Toomparki on kujundanud inimene, on ju tühine aeg. Ja sealse nõlvahaljastuse hävitamisega kadus ju linnulaul vanalinnast, ehk oli seegi mõnele linnakodanikule tähtis. Samas tuli looduslikult kujunenud kõrghaljastust seal vähendada ja eks vaade Toompea kõrgendikule ole tõesti maaliline, kuid kas just sellisel viisil pidi puid maha võtma, on iseküsimus.



Nõustun Kuuskemaa väitega, et linnapuid tuleb pügada, kärpida, asendada haigeks jäänud või ülekasvanud puud-põõsad tervete ja kohati parajamõõdulistega. Küllap võiks kõrghaljastut piirata ka Koorti «Kitse» ja Kiek in de Köki juures. Viimase ümbrust vaatlesin just hiljuti ja seal on tõesti mitmed puud looduslikult kasvama läinud ja neist võiks mõne maha võtta.



Kaarli puiestee puhul on ilmselt hiljaks jäädud; kuivõrd mõjub 150–200-aastaste puude kärpimine nende seisundile ja elueale, tuleks ikka enne saagimist välja selgitada. Ma arvan, et meil pole vaja mingit puusõda korraldada, vaid tagada mõistlik, linnahaljastust ja puid hoidev lähenemine, ja eks linnas ole ka nii püütud käituda, kui hästi või halvasti, on iseküsimus.



Puud on elusorganismid ja me peame püüdma neid igati säilitada, just suuri ja vanu puid, linnas peab säilima kõrghaljastu vanuseline, liigiline, vertikaalne ja horisontaalne mitmekesisus. Ja tallinlased on puid ikka hoidnud, läbi ajaloo on näiteid kodanike murest ja kaeblemistest – tingituna Liivi sõjas Kopli tammikute hävitamisest, 17. sajandil bastionite rajamisest põhjustatud linnaaedade kadumisest, Põhjasõjas eeslinnade ja suvemõisate ning Kaarli puukiriku ja sealsete puude põletamisest, Krimmi sõja ajal Kalamaja hoonete ja aedade hävinemisest jne.



Kas me siis nüüd oleme barbariteks muutunud?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles