Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2009/02/23/138645t1he150.jpg)
Aile Pent on armsa ja tagasihoidliku moega, kui ta tänaval vastu tuleb, ei oska keegi arvata, et tegemist on naisega, kelle vaprus väärib sügavat kummardust.
Kui Aile naeratab, ilmuvad tema näkku kümned naerukurrud ning tundub, nagu päike oleks pilve tagant välja tulnud.
Aile töötab parajasti Pärnus, ta on telefonikataloogi müügiagent ning see tähendab seda, et kodunt tuleb lahkuda esmaspäeva hommikul ja tagasi saab alles reede õhtul.
Pikkade aastate järel on päris mõnus aeg-ajalt võõras linnas peatudes üksi olla ja oma elu justkui kõrvalt vaadata. Aile elu on olnud ebatavaline, kuigi ta seda ise ei arva. Ta on üheksa lapse ema. Oma lapsed on ta üles kasvatanud üksinda.
Mehe tiiva all
Aile on alati elujulge naine olnud. Esimest abikaasat kohtas ta üliõpilasmalevas, kus juba keskkoolipiigana käia armastas. "See oli suur malevaarmastus. Jaanika sündis suvel, pärast keskkooli lõpetamist," meenutab ta.
Pärast tütrekese sündi otsustas Aile ülikooli minna, sest ema ja kaasa toetasid igati seda mõtet. Ailest sai eesti filoloog, kel mõlkus peas mõte ajakirjanikuks saada. "Olin nii nooruke. Ma polnud valmis abieluks, see tundus nii koormav," meenutab ta. Nii see kooselu lõppeski, ainult et esimene ämm on Ailele tänini niisama lähedane kui parim sõbranna. Aga toakaaslasel oli vend, kes õppis põllumajandusakadeemias. Lembit kutsus Aile kohvikusse, kui õele külla tuli ja õe asemel hoopis toakaaslase eest leidis. Nii see kaunis lugu algaski.
Nende esimesed kolm poega sündisid Tartus. Alo, Teo ja Ivo. Energeetiku haridusega Lembit suunati Järva-Jaani, kus pere elas kümmekond aastat oma päris kodust unistades. Aile tõi ilmale poja ja tütre, Avo ja Ave sündisid aastase vahega. Ootamatult pakuti pereisale Vargamäe kandis peaenergeetiku kohta ja elumaja perele.
"Selle maja me ostsime ära. See ongi minu kodutalu," ütleb Aile. Pere tundis end uues kohas hästi, vanemad lapsed käisid juba koolis, kui laulev revolutsioon tõi perele lisa, Leho, Aini ja Lembitu. "Minu mees oli tore, selline mõnus, seltskondlik ja abivalmis, kõiki inimesi ta aitas, kes abi palusid, naljamees oli ta ja tark," iseloomustab naine.
Kõige pisem jäi kuuselt kopsupõletikku ja kui ema pidi maimukesega haiglasse sõitma, polnud poisil nimegi. Isa laenas talle oma nime. Ja nii jäigi. Kui noorim poeg oli kolmekuune, saatis Aile mehe ühel hommikul taas loomi toimetama. Koju ta enam ei tulnud. Infarkt niitis ta.
Aile puhkeb nutma. Nagu oleks see juhtunud eile, kuigi sellest on nüüd rohkem kui tosin aastat möödunud. Tegelikult ei jäänud mehe surma järel naisele eriti palju aega leinamiseks. Algas heinaaeg. Laudas olid kuus lehma ja noorloomad. Heina pani Aile kokku käsitsi. Nuttis ja tegi. Vanemad poisid olid juba 15-16 ning aitasid. "Igal hommikul mõtlesin algavale päevale hirmuga," lausub ta.
Lapsed said sügisel koolitöödega ise hakkama ja kui Aile parajasti süüa tegi, lüpsid poisid kordamööda õhtuti lehmad ära. Pood oli kolme kilomeetri kaugusel ja Ailel autot ega luba polnud. Varem tõi perele toidu pereisa.
"Olin mehe tiiva all olnud, nüüd pidin kõigega ise hakkama saama," meenutab ta. Ja poest tuli osta korraga vähemasti kuus saia, muu lisaks, ning kõik see käe otsas koju viia.
Talu oli suurele perele õnn: piim ja liha oli omast käest. Talukraami turustas naine pealinnas.
Talutööga tugevaks
Kolme aasta eest otsustas Aile minna palgatööle. Nii oli mõistlikum, sest talu masinad kippusid lagunema ja investeeringuteta toota ei saanud. Arvutikursuste järel leidis Aile internetist töökuulutuse, mässas CVd kirjutada ja saigi koha endale. Infomeediafirma Eniro reklaame ta nüüd kogu Eestis müübki. Ailel on uus elukaaslanegi.
Lapsed on Ailel tublid, kolm on lõpetanud kõrgkooli ning üks neist alles õpib seal. Ailel on kuus lapselast.
Kodutalus on kolm noorimat poega kasvamas ja Lembitu isagi võtsid poisid oma katuse alla, sest vana mees ei näe enam.
Kõik lapsed on tehnikahuvilised ja nutikad, eriti poisid. Tormiga, kui elekter kadus, tõmbas üks noorematest lüpsimasinad traktoriga käima. "Minu poisid on läbi aastate kohaliku kooli rammumehed olnud," ütleb Aile.
Seitsmes laps Leho lõpetab põhikooli, on Eestis meister tõstmises - neljakordne noorte- ja kahekordne juunioride meister. Poiss on tugev, sest teinud talutööd, arvab ema.
Leho unistab olümpiavõidust, tahab käia Jaan Taltsi jälgedes. Aile nägu särab rõõmust, kui ta lastest räägib. "Olen mõttega kogu aeg laste juures. Mul on tunne, et kui mul seda mõttelist ühendust pole, siis võib nendega midagi juhtuda. Hakkan siis kohe muretsema," lisab Aile.