Ilme Post: Ma käisin festivalil

Rakveres möllatakse juuni algul, linnapäevade paiku. Seejärel tuleb suur suvine vaikus, mil kodulinn uinub … Linlased sõidavad “sinise mere äärde”. Kellel suvilat ega häid sõpru pole, need tulevad õhtuks linna tagasi ...

Aga tänavu oli teisiti

Tasa ja targu kosunud ning Pikka tänavat enda omaks tunnistanud Vanalinna Selts andis teada – nüüd tuleb ka meil festival, juhtmõtteks Wahva Wana.

Ütlen kohe alustuseks ära, et see oli neil hää mõte ja tubli tegu, mis võikski kreisilinna suveplaanidesse jääda. Suveunne jäänuid linlasi, sealhulgas ka mind, aeti liikvele.

Vaatamata soojale ilmale oli linnapea Andres karusnahkadega ääristatud ajaloolised ürbid selga tõmmanud ja meer andis linnavõimu ja sümboolse võimupiruka Vanalinna Seltsile pidulikult rahva silme all üle. Oh, kuidas Erikale ja Rainerile need “wanad” riided sobisid …Ja sealt pätsist sai igaüks palakese.

Samas, Pika tänava ristmikul peeti maha muljetavaldav tantsupidu.

“Tarvanpää” kaks rühma esitasid sajandivahetuse tantse. Säärikud jalas ja paled higised, aga naeratus meeste nägudel ei lõppenud … naised olid kogu aeg armsad. Ja kui meeleline oli Reinu vaarikavärvi kaelasall …ning kuidas veikles meie maja Mati rohekas vest.

Vaatajaid oli küllaga, nendele lisandus Aqvasse teel olnud turiste – ikkagi sündmus, näha, kuidas siinsed adratalupoegade järglased kaunil suveõhtul meelt lahutavad …

Galeriis

… oli temaatiline näitus, kus maalidelt vaatasid vastu töötuks jäänud metsavahid. Kodanikualgatusena tehti Raivole ettepanek, et müüks need pildid kõik RMK-le maha …Hakatuseks kutsuks Sagadi perenaise Krista neid siia vaatama, et siis hiljukesi hakata kaupa tegema. RMK saaks oma kontoreid ja ministeeriumi ruume kaunistada. Tulu jagataks neile, kes piltidel. Ju kunstnik Jüri ikka nõus on – ta selline lahe.

Kirikuõpetaja heinamaal

… laiutas kirbuturg. Igavesti äge turg, sest sinna olid oma varandusega tulnud sellised inimesed, kelle kohta Lõuna-Eestis öeldakse “kenäd”. Siin, põhjapool öeldakse, et ilusad, kuid viimasega ei ammenda nende vahvate inimeste olemust.

No kuidas tuleb inimesele pähe müüa kokkukeevitatud raudvoodit või laduda oma riidekraam sõõrikujuliselt kase alla ning küsida mis tahes eseme eest naerunäol vaid viiskümmend eurosenti? Või mängida  kaunimatele möödujatele kannelt või tõmmata lõõtsa … Ilolised?

Ostsin väikeste poiste käest punaseid sõstraid … teades juba ette, kui hapud need on! Teeb rõõmu, et meil on ärimehi, uusi rainereid peale kasvamas.

Kirik

Siseõue trepil seisis Karl ja kuuldes, et ma pole kunagi tornis käinud, tegi selle kohemaid võimalikuks … Punnisin küll vastu, et kas jõuan? Olingi silmitsi kitsa ja käänulise  kivitrepiga. Kui üles jõudsin, pani kell siinsamas kõrvulukustava litaka – kell oli pool kuus saanud! Olin tornis üksi. Hakkasin akendest välja piidlema … Ikka väga uhked vaated, nägin sealt ka kirbuturgu ...

Kas oli üleval hapnikupuudus, et mõte ei liikunud, kuid alles alla jõudes tuli pähe, et miks ma ometi ei laulnud Juhan Kunderit: “Kui siit pilvepiirilt alla vaatan …”   Seega tuleb ikka uuesti torni ronida ja seegi “tükk” ära teha – laulda! Küll proovisin, kas mobiil ikka võtab – helistasin tornist kõikidele lähisugulastele … Neid enam ei üllata, arvavad, et olen jälle mõnes linnuvaatlemise tornis.

Uskumatult palju huvilisi tuli kuulama Pika tänava ajalugu. Kaja rääkis nii vahvasti ja vedas seltskonna ühest hoovist teise, nii et tolmujutt oli taga! Kunagise kuulsa apteeker Richmanni   õuest leidsin vana-vana raudnaela, neljakandilise, natuke roostes, muidu – ehtne sepatöö! Mõtlesin, et pean muistise Antsule muuseumi ära viima … Helistasin, öeldi, et pole tegemist esmaleiuga ja võin endale jätta! Oh, vahel on inimesel õnneks nii vähe vaja!

Aga need improviseeritud armsad kohvikud ja linnakodaniku õue luuleõhtud võiksid suve läbi kesta.