Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Midagi pole parata, kunstipublik tahab vähemalt korra aastas näha laiapõhjalist ülevaadet eesti nüüdiskunstist. Aastanäituste külastatavus ületab kümneid kordi rahvale tundmatute väliskunstnike omi, kus pole enamasti tegemist nende paremate töödega. Rääkimata kunstnikest, kellel on võimalus kallist galeriiüüri maksmata eksponeerida oma loomingut.
Kunstnike liidul on pea tuhatkond liiget ja ma imestan, et nad ei nõua igal aastal oma tööde eksponeerimist meie armsas kunstihoones kui professionaalne tase on selline, et sind on juba loomeliitu vastu võetud, siis hoolitsegu liit ka loomingu näitamise eest.
Muide, Londonis nägin Royal Academys ülekuningriiklikku näitust, mis palju ei erinenud omal ajal Moskvas üleliidulistest: pildid viies reas, mingit valikut ei olnud näha, Jasper Johns kõrvuti lillemaalijaga, lisaks tarbekunst ja arhitektuurilised maketid.
Meil on kahjuks või õnneks sotsialism läbi ja pole enam vabariiklikke näitusi, kus ürii mingi valiku tegi, kuid enamasti said kõik tsunfti liikmed sisse ja ost oli garanteeritud.
Kunsti seinast seina
Mullune aastanäitus «Mina ja Teine» oli praktiliselt üriivaba, meenutades oma boksidega galeriide laata, ainult boksi üüri polnud vaja maksta. Selline demokraatia oligi eesmärgiks sõltumatult tulemusest.
Seekord oli kuraator Harry Liivrand karmim: ainuisikuliselt rookis ta rohkem kui poole esitatud töödest välja. Näituse pealkiri «Identiteedid» on palju ekspluateeritud deviis, mis võimaldab laia spektrit. Nii mahuvad siia alla poliitilised, sotsiaalsed, soolised, religioossed, kunstiliikide omavaheliste suhete teemad.
Mingeid olulisi vastuseid me vaatamata kuraatori lubadusele siit ei saa, kuid minu meelest on tegemist hästi kureeritud ja kujundatud näitusega. Kontseptuaalselt mõjub ka kunstihoone plagu, kus kaks ee-d on derridistlikus võtmes tagurpidi see annab juba ette häälestatuse, vihjates identiteetide paljususe võimalusele, sh ka skisofreenilisele.
Tõepoolest, materjali on seinast seina, viimaste aastate kunstist on koor muust sügavamale jäävast pealt ära riisutud. Liivrand pole lähtunud uuest kunstide nomenklatuurist, vaid laseb rääkida kõigil kunstiliikidel, ja huvitaval kombel ei lähe asi soustiks kätte.
Ilmselt seetõttu, et nõrku töid polegi, vaatajal on võimalus süveneda nii maali, videosse kui digifotosse.
Tundub, et kunstnikud hakkavad üha rohkem huvi tundma mitte niivõrd poliitika, kuivõrd poliitikute vastu. Nende nägusid ja kehakeelt näeb mitmes kohas, nagu üldse jätkuvat huvi keha vastu. Ka religioossed motiivid domineerivad selgelt.
Valitsev realism
Selle mahu juures ei jõuakski kõiki töid interpreteerida, kuid Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa «Püha õhtusöömaaja» tõlgendust tõstaksin küll esile. Valitseb realism ükskõik mis moel ja ega abstraktse maaliga saagi mingit sõnumit edastada.
Ilmar Kruusamäe järjekordse hiigelportree puhul lähevad arvamused lahku: ühtedele on see mage grotesk, kuid teised peavad seda Kruusamäe parimaks portreeks. Arusaadavatel põhjustel ( maalil «Ants oli aus...» on kujutatud Ants Jusket toim.) puudub mul oma arvamus.
Kui hakata nostalgitsema nõuka aja järele, siis oleks ainus etteheide: pole kataloogi ega muud näituse dokumentatsiooni. Hea meel on selle üle, et kuigi kolleeg Johannes Saar kurdab eesti kunstis valitseva igavuse üle, on nii Marco Laimre kui Liivranna kureeritud näitused mulle küll huvitavad. Kahjuks ei viitsinud kokku lugeda, palju on aastanäitusel liidu enda liikmeid.
Kunstinäitus
«Identiteedid»
Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus
Tallinna Kunstihoones 6. märtsini