Miks ollakse juulilepete vastu?, Töö väärtustamise mõõdupuud, Mulle on antud õnn olla ema, Üliõpilased ja kaitsevägi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENDEL MÖLDER

,

Iisaku

Äratab tähelepanu Riigikogu liikmete Ando Lepsi ja Toomas Alatalu visa võitlus juulilepete vastu. Küll kasutatakse selleks igasuguseid vahendeid ja võtteid. Kerkib paratamatult küsimus, miks seda tehakse. On see vahend isikliku renomee tõstmiseks? On see tingitud isiklikust vaenust Lennart Meri vastu?

Objektiivselt oli juulilepete sõlmimine ainuke võimalus Vene vägede Eestist väljasaamiseks. Igale mõtlemisvõimelisele inimesele on arusaadav, et kui poleks olnud juulileppeid, oleks Vene väed veel praegu Eestis. Täna ei oleks enam võiamlik neid leppeid sõlmida.

Muidugi oli meile kahjulik leping sõjaväepensionäride kohta. Ilmselt polnud Lennart Meril midagi parata, juulis 1994 tuli Vene vägede väljaviimise eest maksta. Tänavu oleks see hind olnud märksa kõrgem. Ilmselt oleks märksa «osavam» olnud Vene vägede väljaviimise lepingu sõlmimine 1991-1992. aastal. Tollal meie valitsus seda ei suutnud. Ka oleks noil aastail olnud võimalik enam-vähem taastada Tartu rahu järgne piir. Täna ei ole see enam võimalik. Tark oleks riigipiiriga oodata paremaid aegu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AINO PAJU, Lääne-Virumaa

14. märtsi «Postimehes» kirjutas sotsiaalkindlustusameti nõunik Lauri Leppik: «... ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et nõukogude ajal tehtud töö väärtus ei ole tänaste mõõdupuudega enam hästi mõõdetavad.» Sellise ütlemise peale on igal ausal tööinimesel õigus solvuda. Milliseid mõõdupuid siin on mõeldud? Inimene ei saa valida oma sünnimaad, oma vanemaid ega aega, millal sündida. Pensionäride praegune põlvkond on sündinud esimese Eesti Vabriigi ajal ja põhiline töötegemise aeg jäi nõukogude aega. Ja nüüd heidetakse meile ette, et meie tööl polnud väärtust. Kas ikka on nii?

Mõelgem veidi. Võtkem ükskõik milline eriala. Ei lasknud arst ühtki oma patsienti nimme surra, kuigi tal polnud väärt meditsiinitehnikat ega häid ravimeid. Ta tegi, mis suutis, ravis, nagu võimalik oli. Kultuuriinimesed suutsid elus hoida laulu- ja tantsupidude traditsiooni. Õpetaja oskas, vaatamata «punastele» ettekirjutustele, kasvatada uut põlvkonda selliselt, et oli, kellega teha laulvat revolutsiooni ja seista Balti ketis.

Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata. Meenutagem siiski veel maarahva raskeid kolhooside algaastaid. Masinaid ei olnud, lehmalüps käis käsitsi. Aastad läksid ja majandid said jalad alla. Kõik see tuli raske tööga. Suudeti ehitada välja keskused, kooli- ja kultuurimajad, spordihooned, restaureeriti mõisahooned jne.

Ükski põllutükk polnud harimata, ükski loomalaut ei seisnud tühjana. Inimestele jätkus tööd ja jätkus leiba. Oma osa sai ka «suure karu» kõht. Nüüd aga ostame välismaalt sisse kartulikrõpse. Põllumajanduse arengut ei soosita. Toompeal ainult kakeldakse. Ei mõelda seal ei pensionäridele ega noortele peredele. Kui lapsel soe koolilõuna rahapuudusel saamata jääb, siis ei peaks see olema mitte ainult riigi mure, vaid ka riigi häbi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

T. PEETS, Tartu

See kõlab küll kaunilt, kuid praegusel ajal on see õnn valitsuse poolt nii kibedaks tehtud kui vähegi võimalik. Kasvatan üksinda kolme last, vanim neist käib esimeses klassis. Ma tahaksin näha, kuidas saaksid hakkama meie valitsuse liikmed kuu sissetulekuga 1830 krooni, millest 512 tuleb maksta üüri eest, lisaks veel elekter.

Eks te vaadake oma lapsele silma, kui ta soovib kas jäätist või mänguasja ja te ikka vastate samade sõnadega: mul ei ole raha. Pole midagi imestada, kui inimesed varastavad, kui neile seda lausa peale sunnitakse. Mõned ei suuda aga varastada, prostituudiks hakata ega kerjata. Mida nemad peavad tegema, kas nööri kaela panema? Ka see pole ju lahendus, oma lapsi ei taha sellise riigi kasvatada jätta.

Minu arust vajab meie riik järelkasvu nagu iga teinegi, on ju meil praegu suremus sündimusest suurem, nii et lastega peresid peaks eriti toetama.

Kas see on normaalne ühiskond, kui inimene käib tööl, saab lastetoetust ja ikkagi ei jõua maksta üüri, osta igapäevaseid tarbeesemeid ega isegi mitte iga päev leiba. Miks on meie valitsus nii vastutustundetu oma tuleviku ees, või polegi Eestile enam pärijaid vaja?

Mina isiklikult sünnitaksin hea meelega veel lapse või mitugi, kui ma näeks, et Eesti neid ära ei põlga.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

M. KALDVER, Tartu

Viimasel ajal on saanud üheks vaidlusobjektiks üliõpilastest reservohvitseride koolitamine. Kuigi mitmed sõjaväespetsialistid eesotsas kaitseväe juhataja Johannes Kerdiga on väljendanud seisukohta, et ka kõrgkoolis reservohvitseriks ettevalmistatavad inimesed peaksid läbima teenistuspraktika väeosas, nõuavad üliõpilased kursuste kohest alustamist ülikoolis.

Üliõpilased lähtuvad oma nõudmistel kaitseväeseadusest. Kuidas on võimalik sellise kaitseväeseaduse olemasolu, millega kaitseväelased ise rahul ei ole? Riigikogus tehakse pidevalt seaduste parandusi, seda tuleks teha ka nimetatud seaduse suhtes.

Üliõpilased toovad esile nende ahistamist 12-kuulise ajateenistusega. Muidugi on ajateenistus kaitseväes mingil määral ahistav, kuid seda kõikide meeskodanike, mitte ainult üliõpilaste suhtes. Mille poolest on ülejäänud keskkoolist tulnud noored üliõpilastest halvemad? Paljud neist õpivad mitmetes erikoolides. Veel peab arvestama, et vabariik vajab reservohvitsere vahest 300-500 aastas, s.o. hoopis vähem kui on ühel aastal vastuvõetavaid meesüliõpilasi. Teenistuse kaitseväes peavad aga läbima kõik.

Kas tõesti on tänapäeva üliõpilane kehvem iseseisvusaegsest üliõpilasest? Küsimuse üks lahendusi oleks kõikide meeste teenistus kaitseväes enne kõrgkooli astumist. Selles suunas tulekski võibolla kaitseväe seadusi täiendada.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles