Eesti sportlased võistlevad 20 riigi klubide ja ülikoolide värves, ühtedele tähendab võõrleegionäri seisus suurt palka, teistele häid arenguvõimalusi, kolmandatele aga paratamatut vahelüli teel tippu.
Sportlast tõmbab piiri taha arenguvõimalus, hea keskkond ja raha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaksteist aastat Prantsusmaa klubides võistlenud jalgrattur Jaan Kirsipuu on staaikaim eestlasest «välismaalane». Tänaseks on ta elukutselisena saavutanud üle saja esikoha.
«Eestisse jäädes võinuksin koondisega sõites saavutada imelisi võite, ent profiklubide bosside kõrvu poleks need iial ulatunud,» põhjendas Kirsipuu 1991. aastal astutud sammu. «Prantsusmaal võistlemine avardas tohutult silmaringi, tekkis võrdlusmoment teistega.»
Ka praegu peab Kirsipuu ratturite siirdumist välismaale paratamatuseks. «Eesti kuni 23-aastaste koondis vaevleb rahalistes raskustes,» tõdes ta. «Veel paar nädalat enne Euroopa meistrivõistlusi ei teatud, kas rahakott lubab osaleda. Tõsisele sportlasele mõjub selgusetus räsivalt.»
Ratturitele päästerõngas
Profileiba söövate Kirsipuu, Janek Tombaku, Andrus Augi ja Erki Pütsepa kõrval sõidab piiri taga rida Eesti amatööre. Kui elukutselistele annab sport priske sissetuleku, siis asjaarmastajatele tähendab välisklubis võistlemine eelkõige hüppelauda profileeri.
Reeglina kindlustavad rattatiimid tippupürgijatele korraliku võistluskalendri, varustuse, prii elamise ja väikese taskuraha. Kojujäänutele on Eesti koondis seevastu peaaegu ainus väljund, sest klubid tugevatele rahvusvahelistele jõuproovidele ei pääse.
Ent isegi korralikult rahastatud esindusest oleks raske profiks saada. «Särav talent kahe silma vahele ei jää,» nentis Kirsipuu. «Pisut tagasihoidlikumate võimetega rattur peab aga olema õigel ajal õiges kohas, ehk sõitma mõne tuntud jalgrattamaa klubis.» Kirsipuu hinnangul on noored juunioriea lõppedes sageli vaimselt või füüsiliselt ebaküpsed ning võivad karmis olelusvõitluses murduda. Mingil hetkel soovitab ta aga kõigil sportlastel välistiimi õhku nuusutada.
Eesti kettaheiterekordi 67.75 valdaja Aleksander Tammert läks USAsse 1994. aastal. Järgmisel suvel pääses esimest korda tiitlivõistlusele, osaledes Rootsis Göteborgis MMil.
«Toona oli mu samm ainuõige,» arutles Tammert. «Eestis polnud võimalik korralikult treenida. Kuid olin juba nii vana, et tippu jõudmiseks tuli hakata tõsiselt harjutama. USAs oli kõik vajalik olemas.»
Samas nendib MMi seitsmes mees Tammert, et tänaseks on olukord põhjalikult muutunud. Ta toob näiteks kolleeg Gerd Kanteri, kelle huvides töötav tiim tagab head võimalused nii kodus kui välismaal.
«Minu käsutuses oli korter ja toetust sain iga kuu tuhat krooni,» meenutas Tammert. «Aga Kanterile anti auto juba siis, kui ta heitis kuuskümmend meetrit. Selles mõttes on meie elu kõvasti arenenud.»
Suvel kümnevõistluses olümpiapääsme lunastanud Indrek Turi pühkis tunamullu USA tolmu jalgelt juba pärast kolme kuud. «Ameerika ühiskonnas on palju lubajaid, paraku ei suudetud lubadusi täita,» rääkis Turi.
«Esiteks ei ravitud mu küünarnukki terveks, teiseks ei saanud massaai,» lisas ta. «Minu jaoks kujunes probleemiks ka õpingute ja spordi ühendamine. Inglise keeles õppides tekkis topeltkoormus.»
Maailma kümnevõistluse edetabelis esikümnesse kuuluv Kristjan Rahnu on nautinud USA mõnusas soojas kliimas harjutamist. Miinusteks peab ta treeningurühma ja asjaliku juhendaja puudumist.
Profijalgpallureid innustab välisklubisse pürgima soov heatasemeliste heitluste järele ja võimalus hästi teenida. Inglismaa esiliigas Sunderlandi klubis palliva väravavahi Mart Poomi töötasu alanud hooajal on väidetavalt ligi kümme miljonit krooni.
Eestis hõre konkurents
Eestis on konkurents tunduvalt hõredam kui isegi Soome meistriliigas, teistest Põhjamaadest rääkimata. Rikastesse Lääne-Euroopa tippklubidesse pääsemine on jäänud maarjamaalastele seni üksnes ilusaks unistuseks.
«Kui läksin 1999. aastal Tallinna Florast Taani klubisse AaB Aalborg, tundus viieaastane leping tohutult pikana,» meenutas Eesti koondise esiründaja Andres Oper. «Pelgasin: kuidas ma küll võõras keskkonnas, sõpradest-tuttavatest eemal, üksinda vastu pean?»
Ent toona 21-aastane Oper teadvustas endale, et võõrsile minek on edasise arengu huvides ainuõige samm.
«Mingil hetkel Eesti liiga tase ammendub,» selgitas tänavu Aalborgist Moskva Torpeedosse kolinud väravakütt, kes elab Venemaa pealinnas koos elukaaslase ja pisitütrega. «Mõistsin kohe, et Taani siirdumine on mu karjääris vaid üks etapp - iga profijalgpallur unistab pääsust mõnda superklubisse.»
Noorim võõrsile siirdunud Eesti jalgpallur Tarmo Kink sõlmis suvel Venemaa hiiu Moskva Spartakiga viieaastase lepingu ja naudib juba täisväärtuslikku elukutselise vutimehe elu.
Alles 17-aastane Kink leidis, et koduste meistrivõistluste tase poleks teda paari hooaja pärast enam rahuldanud. «Mida varem tugevasse meeskonda karastuma pääsed, seda lihtsam on hiljem tipptasemel läbi lüüa,» arutles Kink.
Jalgpallis tähendab vutimeeste siirdumine välisklubisse sageli ka kopsakat üleminekutasu.
Flora teenis Operi müügist Aalborgile miljon USA dollarit, mis oli toonase kursiga ligi 15 miljonit krooni, Poomi eelmine tööandja Derby County loovutas talvel eestlase Sunderlandile ligi 60 miljoni krooni eest.
Välismaa profiklubides mängivaid korvpallureid Martin Müürseppa, Gert Kullamäed, Tanel Teini ja Valmo Kriisat peibutab piiri taha samuti kopsakas palk ning kodusest liigast tugevam konkurents.
Rahakott puuga selga
Hiljuti Williamsi vormel-1 meeskonnaga testisõitja lepingu sõlminud Marko Asmer tõdeb, et tema alal on välisklubi tippu jõudmiseks ainuvõimalik tee.
«Eestis oleks areng seisma jäänud, puudus konkrents,» sõnas ta. «Niisugune variant ei tule kõne allagi, et ostad siit tehnika ning lähed omapead Euroopat vallutama.»
Kui vormel-1 tasandil teenivad piloodid miljoneid, siis teel kuninglikku klassi tuleb arvestada kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvate väljaminekutega.
Esimesed tuleristsed sai kardisõitja Asmer väikeses Soome klubis, seejärel pääses Hollandi tiimi ja lõpuks Itaalia tehasemeeskonda.
«Hollandi klubisse jõudmine polnud iseenesest raske, tuli vaid raha maksta ja testisõidul kiire poiss olla,» meenutas kihutaja.
«Edasi hakkasid suutlikkus ja anne üha olulisemat rolli mängima,» jätkas ta. «Itaalia tiimile ei maksnud me oluliselt rohkem kui hollandlastele, ent tehasemeeskond kindlustas tipptasemel varustusega. See lubas oma võimeid paremini avada.»
Tänavuse hooaja sõitis Asmer Briti meeskonnaga JLR vormel-Ford sarjas, järgmisel tahab jätkata vormel-3 klassis. Selleks vajab ta 7,5 - 11 miljonit krooni.
«Paljud kardavad välisklubisse minekut - äkki ei saa hakkama?» resümeeris Asmer. «Kuid teist võimalust lihtsalt pole.»
Erinevad võimalused
Mitmetele Eesti sportlastele on välisklubi esindamine pelgalt vahepala «põhitööle». Judo olümpiapronksid Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin võistlevad Saksamaal mõned korrad aastas ning saavad maailma mõistes pisukest taskuraha.
Maletajategi käigud lahe taha jäävad enamasti episoodiliseks. Kirevust ja eksootika hõngu lisavad loetellu väliseestlased - ujumiskoondisse pürivad näiteks Prantsusmaal elav David van Acker ja Rootsis asuv vettehüppaja Artur Estam.
Osa atleete ühendab aga välismaal sportimise õppimisega. Nii tudeerivad USA ülikoolides Eesti korvpallikoondise tsenter Ardo Ärmpalu, Sydney olümpial poolfinaali jõudnud ujuja Jana Kolukanova, olümpiavõitjast isa Jaak Uudmäe jälgedes tippu rühkiv kolmikhüppaja Jaanus Uudmäe jne.
Tõnu Kees
Deivil Tserp
Veiko Visnapuu
sport@postimees.ee