/nginx/o/2013/09/04/2026097t1hb0a7.jpg)
Muinasjutuliste summade jõudmine jalgpalli viimase kümmekonna aastaga on keeranud vutimaailma pea peale. Üleöö muutusid paljude klubide tööpõhimõtted telerahale toetudes keskenduti uute mängijate ostmisele, töö noortega vajus tagaplaanile. Nüüd on Euroopa Jalgpalliliit (UEFA) asunud klubidega otsustavalt võitlusse.
Lühidalt: alates hooajast 2006/07 võib eurosarjas (Meistrite liiga, UEFA karikasari ja Intertoto) osalevasse meeskonda kuuluda vaid 25 mängijat, kellest kaks peavad olema klubi enda kasvandikud ning kaks mõne teise sama riigi meeskonna vutiakadeemia pallurid.
Nende mängijate arvu plaanitakse järk-järgult tõsta ning hooajaks 2008/09 on vastavate sportlaste hulk vähemalt neli pluss neli. Oma kasvandikuks peetakse sportlast, kes 1521-aastasena treeninud klubis vähemalt kolm hooaega.
Samas ei kehti mängijatele rahvuslikud piirid näiteks Manchester Unitedi akadeemia võib üles kasvatada sakslase, kuid ta oleks meeskonna oma kasvandik. UEFA väidab, et nii ei minda vastuollu nn Bosmani reegliga, mis sätestab jalgpallis tööjõu vaba liikumise Euroopa Liidu piires. 21. aprillil Tallinnas toimuval UEFA kongressil võidakse sama reegel kehtestada ka kohalikele liigadele.
Bosman muutis tõdesid
UEFA otsuse tagamaid tulebki otsida Belgia jalgpalluri Jean-Marc Bosmani juhtumis. Meenutuseks: keskpärane Liegei Standardi vutimees, kel 1990. aasta suvel lõppes klubiga leping, sai pakkumise Prantsuse teise liiga meeskonnalt US Dunkerque.
Kuid et Liege küsis prantslastelt mängija eest hingehinda, jäi tehing katki. Seepeale pöördus Bosman Euroopa Kohtusse Luksemburgis, kus nõudis jalgpalluritele tavatöötajatega võrdseid tingimusi. Pärast pikka protsessi väljus Bosman 15. detsembril 1995. aastal võitjana vutimeestele olid riigipiirid valla.
Nüüd seisab aga vutimaailm silmitsi mõtlemapaneva faktiga: alates hooajast 1995/96 on klubides oma riigi sportlaste kasutamine vähenenud 30 protsenti.
Uuendusega loodetakse taastada klubide tuhmuva kippuv rahvuslik identiteet, tagada kohalike noormängijate järjepidev areng ning muuta lihtsamaks sportlaste valimine rahvuskoondisse.
Emotsionaalsest vaatevinklist tuleb UEFA otsust õigeks pidada oma tööjõudu on vaja kaitsta. Teisalt, küüniliseks muutunud jalgpallimaailmas jääb tunnetele järjest vähem ruumi ning võib arvata, et meeskondade vastuseis on tuline.
Juba otsitaksegi uue reegli nõrku lülisid. Nii seadis Londoni Arsenali esindaja David Dein kahtluse alla punkti, mis lubab meeskondadel üles kasvatada välismaalastest sportlasi. Dein põrutas, et nüüd asuvad klubid välismaalasi üha nooremalt oma ridadesse meelitama.
Kuidas kaitsta lapsi?
Keskkonnavahetus ei pruugi aga mõjuda lapse arengule soosivalt näiteks võib katkeda nooruki koolitee, samas puudub vähimgi garantii, et temast tõesti jalgpallur sirgub. Peamine küsimus: kuidas kavatseb UEFA andekaid lapsi välisriikide klubide eest kaitsta?
Mooduseid välismaalaste legaalseks kaasamiseks leiab veelgi. Näiteks võivad klubid avada akadeemiaid välisriikides. Või mis veelgi lihtsam: rajada koolid kahasse kohalikega.
Võib kindel olla, et Saksamaa esiliigameeskond 1. FC Saarbrücken on huvitatud koostööst Londoni Arsenaliga inglased annavad raha, tööjõudu, kogemuse ja nime ning Saarbrückenil on tänu maailmakuulsale kaubamärgile oluliselt lihtsam uusi õpilasi leida. Ning vastutasuks saab Arsenal reeglit rikkumata tuua klubisse saksa vutinoori.
Kerkib probleem, kas sellest akadeemiast sirgunud sportlane saab võrdsetel alustel mängida nii Inglismaal kui ka Saksamaal. Kas see sportlane saab mängida vaid Arsenalis ja Saarbrückenis või tohib ta mängida ka Londoni Chelseas, sest nii Arsenal kui Chelsea on Inglise klubid ning kool kuulub ju inglastele?
Lõpetuseks pilguheit viimastel aastatel vutiajaloo suurima osturalli korraldanud Londoni Chelsea palgalehele. Mõneti üllatuslikult selgub, et hiidklubi seis pole kaugeltki mitte nutune 24-mehelises põhirivistuses on oma kasvandikke kolm: väravavaht Lenny Pidgeley ning kaitsjad Robert Huth (sakslane toim) ja John Terry.
Teiste Inglise klubide kasvandikke mängib Chelseas koguni kuus: kaitsjad Wayne Bridge ja Glen Johnson ning poolkaitsjad Joe Cole, Damien Duff, Frank Lampard ja Scott Parker. Roman Abramoviti valitsemisajal ehk alates 2003. aasta suvest ligi 200 miljoni naela eest mängijaid soetanud Chelseal jääks seega praegu uue seaduse täitmisest vajaka vaid üks oma kasvandik...
----------------------------------------------------
Jalgpalliliidud on püüdnud välismaalaste sissetungi takistada nii toore jõu kui kavalusega
Itaalia sulges ukse aastateks
Välismaalaste kaasamine pole vaid viimaste aastate mure. Juba 1930. aastate lõpus viibutas Itaalia kahel korral (1934 ja 1938) maailmameistriks tüürinud nimekas treener Vittorio Pozzo (pildil) saapamaa klubide suunas ähvardavalt sõrmega, hoiatades, et välismaalaste, peamiselt Lõuna-Ameerika pallurite osakaalu tõus liigas pärsib noorte itaallaste arengut.
Pozzol oli õigus Itaalia jalgpall langes Teise maailmasõja järel sügavasse mõõna ning alles 1966. aastal välismaalastele kehtestatud embargo järel, mis kehtis kuni 1980. aastani, tõusis Itaalia koondis kohe ka tippu: 1968. aastal võideti Euroopa meistri tiitel, kaks aastat hiljem jõuti MMi finaali.
Hollandlaste kaval lahendus
Kavala lahenduse välismaalastest jalgpallurite klubidesse imbumise takistamiseks on leidnud Holland, kus meeskonnad võivad palgata nii palju välismaalasi, kui süda lustib. Ent kui päris täpne olla, siis nii palju, kui rahakott kannatab, sest välisriigi sportlasele tuleb palka maksta mitu korda rohkem kui hollandlasele.
Küllap just selle klausli taha jäi mõne aasta eest ka Eesti koondislaste Raio Piiroja (pildil), Ragnar Klavani ja Kert Haavistu siirdumine Hollandisse. Tulpidemaa klubidele kehtestatud karmi palgapoliitika taustal kõlas aga üllatavana, et tänavu eurosarjades osalenutest ei täitnud peatselt kehtima hakkavat oma kasvandike reeglit ka Amsterdami Ajax.