Vihma tibutab, tuul puhub iiliti. Õnneks ei ole väga külm. Järjekord Kultuurikatla tibatillukese ukse ees on vähemalt poolsada meetrit. Tähistamisele tuleb veerandsada aastat punklegendi Velikije Luki.
Velikije Luki tõi Kultuurikatlasse ajamasina
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel kehtib Euroopa Liit ja aastaarvuks on 2007. Uksest läbi pressides, turvamehi seljataha jättes hakkab tööle ajamasin. Viib vähemalt kakskümmend aastat tagasi.
Mäss ja tüsedus
Enne kui Velikije Luki soojendajad lõpetavad, on näha juba esimesi magajaid ebaloomulikes poosides. Tubakaseadust tollal ju polnud. Ning hordide kaupa igasugustes variatsioonides punkareid. Kus nad redutavad hallil argipäeval? Kes neid toidab, mis nad teevad? Ei tea. Aga sellistel üritustel on nad alati kohal.
Kultuurikatel on tänapäevase inimese jaoks õõvastav, sellist kohta näeb filmides. Seintel niiskus ja hallitus, põrand auklik ja eri tasapindades. Kõikjal vingerdab klaassilmamehi, kes kukuvad ja vajuvad küsimata suunast.
Siiski. Kõik ei ole nii ilus või kole. Terasemal silmitsemisel märkab Kultuurikatla saali tagaridades seismas ontlikke tiba tüsenevaid härrasmehi. Silmad säravad, aga harja ei paindu käsi enam tegema. Õllepritsmeid lendab vasakule ja paremale.
Turvameeste meelehärmiks ronib lavale järjepanu tüüpe, kelle ainus soov on publikusse sukelduda. On korraga turvaline, aga ka natuke hirmus.
Aga mida tahtagi. Kirglikku, hingekriipivat, otseütlevat muusikat teevad vanad peerud, kes ei mässa enam ammu avalikult. Viies aastakümme ja revolutsioon ei mõju usutavalt. Aga teisalt, muusika töötab, sõnum jõuab kohale ja on vastikult aktuaalne. Nii «Agul», «Tablett» kui «Viina veel» ning «Sadistist perekonnapea» tekitavad äratundmisrõõmu ka nendes pungikutsikates, kes on nooremad kui Luki ise.
Muusikalise suurvormina välja mängitud «Afganistan» tekitab koos lae kohal lõõmava tulevärgiga kollektiivse katarsise. Et kellegi murelik käsi avab seepeale tulekustuti, on täiesti mõistetav.
Miskipärast kui keegi võtab vaevaks kirjutada midagi Velikije Lukist, tuleb kohustuslikus korras rääkida meeste pillimänguoskamatusest. Ega nad halvemini ikka ei mängi kui varem ja paremini ei tohiks ka.
Juhe välja
Kontsert kulgeb ühe massiivse hooga, hingetõmbepause väga ei ole. Vivaldi «Kevade» töötlusest esimese ja ainsa lisalooni «Õnn on elada me maal» kulub napilt poolteist tundi. Laulud said otsa ja ega eriti rohkem ei jaksaks ka. Lõpp on konkreetne, juhe välja ja nägemist.
Katlast väljumine on sama müstiline kui sisenemine. Enne välisust seisavad spaleeris tusased turvamehed, kel sees ei olnud mingit sõnaõigust. Võinuks neile vähemalt miilitsavormigi selga panna.
Vihma ei saja, tuulab endiselt. Tallinn ei põle, aga linnahalli Statoili on vallutanud kakerdavad punkarid. On jälle aasta 2007. Odava õlle asemel saab bensukast leigeid kabanosse. Punkarid kaovad jälle oma urgudesse, aga nad on olemas ja ootavad oma tundi.
Kontsert
Velikije Luki 25
Tallinn, Kultuurikatel
23. november