Poolteist tundi piina

, kinohuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stseen filmist "Vampiirid imevad".
Stseen filmist "Vampiirid imevad". Foto: promo

„Vampiirid imevad”
Osades Jenn Poske, Diedrich Bader, Matt Lanter, Christopher N. Riggi.
Lavastanud Aaron Seltzer ja Jason Friedberg.
Kestus: tund ja 24 minutit.
Hinnang: väga nõrk.
Vaata kinode kavasid siit.

Küsimus: mis on ühist sellistel linateostel, nagu „Kohtingufilm”, „Suur film”, „Spartalased tulevad!” ja „Katastroofifilm”? Vastus: kõik need on paroodiad ja kõigi lavastajad, produtsendid ja stsenaristid on erandita olnud kaks meest, Aaron Seltzer ja Jason Friedberg.


Enamik eelmainitud linateostest on läinud kinokunsti ajalukku kui rämps ja andnud sõnadele “komöödia” ja “paroodia” negatiivse varjundi. Nimetatud meeste viimane film, „Videvikust” innustust saanud ja igavikuliste vereimejate hullusel ratsutav „Vampiirid imevad”, pole selles suhtes kahjuks erand.

Rebecca Crane (Jenn Poske) kolib pärast ema afääri Tiger Woodsiga oma isa (Diedrich Bader) juurde Sporksi-nimelisse Ameerika väikelinna. Seal kohtub ta salapärase Edward Sulleniga (Matt Lanter), kellesse jalamaid armub.

Noorte õnne tumestab aga fakt, et poiss on vampiir. See muudab ta surelikule tüdrukule üliohtlikuks. Pärast vahejuhtumit, mille käigus kogu Edwardi pere üritab neiut tappa, otsustab noormees põgeneda.

Löödud Rebecca pöördub lohutuseks lapsepõlvesõbra Jacobi (Christopher N. Riggi) poole, kellel on oma väike saladus varuks. Nimelt suudab indiaani päritolu poiss vajadusel muutuda imearmsaks taskukoeraks chihuahua’ks. Muidugi pole lugu sellega lõppenud.

Paberi peal kõlab „Vampiirid imevad” isegi suhteliselt normaalselt, mis pole ime, kui arvesse võtta algmaterjali, millel see põhineb. „Videviku” saaga on vampiiri- ja noortefilmides levinud klišeede grandioosne kogum, mille parodeerimine ei tohiks raskusi valmistada. Kõnealuse linateose autorid sellega ilmselt nii hästi kursis pole.

Enamiku filmis leiduvast „huumorist” moodustavad tüüpilised jalaga-tagumikku- ja tordiga-näkku-naljad, mis mõnel juhul on kindlasti asendamatud, kuid mitte alati.

Poolteist tundi sama idee kordust vaadata on piin, mille kirjeldamiseks ei leidu isegi sobivaid sõnu.

Üldjuhul ei labasta paroodia algmaterjali, vaid pilab seda teravmeelselt ja vaimukalt. „Vampiirid imevad” muudab labaseks aga kõik, kaasa arvatud näitlejad, kes teevad oma esimese suure rolle kinolinal. Vampiirid võivad ju imeda, kuid see film imeb veel rohkem.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles