Tõrva kino avas korra uksed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädala eest oli Tõrvas tõeline pidupäev: õhtul pakkus tulemöllu Loits ja üle aastate oli kinomaja taas vaatajatele avatud.
Mittetulundusühingu Tõrva Kinomuuseum eestvõttel puhastasid kohalikud noored hoone sodist ning parandatud said lõhutud uksed ja pestud tooliread.
Palju huvilisi
Peaaegu täismajale tulid esitusele Meelis Pilleri filmisketš «Trajektoor» ning sama mehe Balti filmi- ja meediakooli lõputööna valminud «Dilemma».
Kui esimesena nimetatu oli päris kena anekdoot, mis pani rõõmsalt turtsatama ka linnapea Agu Kabritsa, siis teine, Tõrvas esilinastunud seitsmekümnendate aastate dopingupruukimist vaatlev film meenutas rollitäitmistelt toonaseid ülespuhutud kroonikakaadreid. Kuigi grotesk oli taotluslik, mõjus tulemus kunstlikult.
Peafilmi, Valentin Kuigi siinsamas Tõrvas 1989. aastal vändatud «Perekonnapilte» jälgis saalitäis hiirvaikse tähelepanuga. Kummalise déjà-vu tekitasid kaadrid tuledesäras Tõrva kinomajast.
Austusväärsed külalised
Aukülalisena olid kohal Eesti filmimuuseumi juht Maria Mang ning režissöörid Meelis Piller ja Valentin Kuik. Üritusel osalesid ka «Perekonnapiltide» peaosatäitja Allan Kuljus ning Enno Ojamets, kes näitas Tõrva Koidus filme 1970.—2004. aastani, mil maja uksed kinni pani.
«Kakskümmend aastat pole ma Tõrvas olnud, puud on suureks kasvanud, aga Allan on ikka samasugune, nagu ta oli,» täheldas Valentin Kuik pärast oma filmi vaatamist. «Me olime kõik Moskva koolist tulnud, Tarkovski mõju all. Ta oli väga aeglase rütmiga.»
Kuik tunnistas, et talle on kõige tähtsam olnud põhimõte «Ära valeta!». «Nüüd on teised ajad, nüüd tsenseerib raha.»
«Perekonnapiltidesse» peaosatäitja leidmine käis režissööri jutu järgi sedasi, et Sulev Keedus kuulas Tõrvas maad ja teatas, et seal on üks väga hea pikk poiss. «Mina kutsusin tolle noormehe Tallinna ja provotseerisin: «Kujuta ette, et sa oled hästi vihane!»»
Seepeale võtnud nooruk režissööril rinnust kinni ja visanud ta kambrist välja. Julge hundi rind on rasvane — osatäitja oli paigas.
Napisõnaline Allan Kuljus muigas, kui küsisin, kas ta tunneb nostalgiat. «Ikka, ikka,» lausus ta. «Ma mäletan, kuidas seal sai meigitud ja kreemitatud.»
Lootkem kino äratust
Tõrva Kinomuuseumi projektijuhi Sirje Lutheri kinnitusel on teoksil taotlus Ettevõtluse Arendamise sihtasutusele 12 miljoni krooni saamiseks. «Siia tuleks nii noortele kui täiskasvanud filmihuvilistele mõeldud õppestuudio, mis oleks varustatud tänapäevase arvutitehnika, kaamerate ja projektoritega.»
Kavas on hankida ka modernne kinosisustus, kaotada kaldpõrand ja avada saali kinniehitatud aknaavad, et arendada multifunktsionaalsust ning koostöös kinomuuseumiga korraldada näitusi.
Varem on omanikeringist tõusnud plaane kuni hoone täieliku lammutamise ja uue kolossi ehitamiseni välja. Lootkem seekord parimat.
«Selle maja puhul tuleb tunneli lõpus valgust näha,» ütles linnapea Agu Kabrits.
Aastal 2002 müüsid tema eelkäijad kino võileivahinna eest ja juba kaks aastat hiljem sulgesid uued omanikud uksed, kuigi ostu-müügilepingus oli sätestatud filminäitamise kohustus kümne aasta jooksul.
Praegu on segipekstud akendel papp ees, saali seinad ja lagi hallitusesegused ning müüritis kohati pudenenud. Kütmata aastad ja huligaanid on teinud oma töö.