Esmalt võimekus, alles siis omavalitsuse piirid

Kindlasti ei tohi me võtta Eesti kaarti, voltida seda kaheksaks ruuduks ning panna tekkinud joonte põhjal paika haldusüksusi. Vajame analüüse, mis aitaksid reformides vältida mõtlematusest tekkivat kahju. Ühtlasi on oluline eristada haldusreformi haldusterritoriaalsest.

EESTI omavalitsuspoliitikaga palju tegelnud ning sisekaitseakadeemia õppejõuna töötanud Raivo Kaik on vastuseks minu mõttele liita Võhma linn Suure-Jaaniga kirjutanud 7. oktoobri «Sakalas», et haldusreformi puhul on oluline järgida kihelkondade ajaloolisi piire.  

Olen nõus, et ajaloolisi piire on tähtis ja tulebki võimaluse korral arvestada. Siiski ei saa me kõiges lähtuda kunagistest kihelkondadest. Aeg on edasi läinud ning piirkonnad on arenenud erinevalt.

Ei ole mõtet teha reforme, mille tulemusena liidetakse toimetuleku poolest nõrgad piirkonnad veelgi nõrgematega. Nii võime saada kiirelt ääremaastuvad suured omavalitsusüksused, mis ei jaksa oma ülesandeid täita ja kaotavad vähese konkurentsivõime tõttu elanikke.

HALDUSREFORM peab olema mõistlik ja põhjalik, et poleks vaja hakata tehtut paari aasta pärast parandama. Enne kui saame asuda omavalitsusüksusi liitma või ümber kujundama, peab olema täpselt teada, mida säärane teguviis ühele või teisele piirkonnale kaasa toob.

Oktoobris täitub viis aastat ühist Suure-Jaani valda ning on põhjust pidada sünnipäevapidu. Usutavasti on kõigile selge, et ühinemine oli edukas. Kummatigi ei sündinud see üleöö, vaid kümmekond aastat väldanud liitumiskõnelustel tehtud analüüside, arvestuste ja arutluste tulemusena.

Haldusreformi puhul on minu veendumust mööda tähtis lähtuda kaalutlusest, et moodustatavad omavalitsused oleksid võimelised täitma seatud ülesandeid. Neil peab olema piisav tulubaas ja nad peavad suutma oma õiguste eest seista. Haldusreform tuleb teha nii, et riik ja valitsus võtaksid omavalitsusi tõsiselt ja saaksid aru, et need on rahvale kõige lähemal seisev võim.

Kooskõlas peavad riigis olema ka omavalitsuste rahastamine ning neile ülesannete ja õiguste andmine. Me ei saa lubada, et omavalitsustele eraldatavat raha halastamatult kärbitakse, aga ülesandeid pigem suurendatakse kui võetakse vähemaks.

Eeskuju tasub võtta meie põhjanaabritest: Soomes on selline talitusviis mõeldamatu, sest seal peetakse omavalitsust ja selle autonoomiat pühaks.

EESTIS on 37 valda, kus elab ligemale tuhat elanikku, 47 valda on 1001—1500 elanikuga ja 31-s elab 1501—2000 elanikku. Seega on 115 vallas ehk pooltes Eesti omavalitsustes vähem kui kaks tuhat elanikku. Kas nad on jätkusuutlikud? Kui suur peab elanike arvu või pindala poolest olema toimetulev ja arenev omavalitsus?

Kas kuue õpilasega saarel asuv põhikool on jätkusuutliku omavalitsuse tunnus? Majanduslikus mõttes kindlasti mitte, aga kui lähtume inimesest ja perekonnast, ääremaastumise vältimise vajadusest ja paikkonna elujõulisusest, on see väike õppeasutus ääretult vajalik.

Keskerakonna idee on seada omavalitsusüksuste tulubaas tasemele, mis tagab peale argiülesannete täitmise vahendid investeeringuteks, põhivara kulumi katmiseks ning euroliidu projektide omaosaluse tasumiseks. Edukas omavalitsus on eduka riigi alus, mis laseb keskvalitsusel ja kohalikul võimul tegutseda koostööpartneritena.

Kindlasti on Eestis kohti, kus haldusreformi puhul saab arvestada ajaloolisi piire, nii et tekib edukas omavalitsusüksus. Aga kui meil on valida, kas luua ajaloolisi piire eirates nii lähi- kui kaugtulevikus hästi toimetulev või siis vanadest kihelkonnapiiridest kramplikult kinni hoidev ääremaastumisohuga vald — kumba peaksime eelistama? Kumb viis on kasulik riigile ja rahvale?

JUST SELLEPÄRAST ongi olulised spetsialistide põhjalikud analüüsid, mis näitavad, milliseks kujuneb haldusreformi tulemus. Õige lahenduse üle peetav arutelu, omavalitsuste initsiatiiv ja variantide pakkumine annavad meile võimaluse saada parim tulemus.

On tähtis, et meil moodustuksid tugevad omavalitsused, mis pelgalt ei alluks riigile, vaid oleksid talle kaalukad partnerid. Järelikult ei seisne peaküsimus omavalitsuste piirides, vaid tulubaasis, ülesannetes ja kohustustes ning viimastega hakkamasaamises.