Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sierra Leonest tulnud noormees soovis Eestis varjupaika ja kinnitas, et on pärit Freetownist, kus teda taga kiusatakse. Kui talle näidati fotot selles linnas kasvavast maailmakuulsast puust, ei tundnud ta seda ära
Viimase kaheksa aasta jooksul on soovinud Eestis varjupaika sadakond inimest. Kõige enam on taotlejaid Iraagist. Järgnevad Türgi, Venemaa, Afganistan, Pakistan ja Gruusia. Nii mõnigi kord soovitakse tulla koos perega – varjupaigataotlejate hulgas on olnud 14 last.
Juba piirilt tagasi
“Pagulase staatust on tunnistanud Eesti nelja isiku puhul. Kolm nendest elavad ja töötavad siiani Eestis ning üks elab ajutiselt Iirimaal,” ütles kodakondsus- ja migratsiooniameti pagulaste osakonna juhataja Leen Pärdi. Täiendava kaitse on saanud üheksa isikut, kellest kaks on Eestist alaliselt lahkunud.
Pärdi selgituse kohaselt antakse pagulase staatus neile varjupaigataotlejatele, kellel on põhjust karta, et neid võidakse mingil põhjusel kodumaal taga kiusata või tagasipöördumisel nende inimõigusi rikkuda.
Varjupaigataotluste arv on viimastel aastatel olnud stabiilne, kõikudes 12 ja 15 vahel.
“Eelmisel aastal oli 15 taotlust. Neist ei rahuldatud ühtegi. Kolm taotlejat võtsid oma avalduse tagasi ja lahkusid kodumaale, üks taotlus on veel menetluses,” rääkis Pärdi.
Tänavu on esitatud kolm varjupaigataotlust. Kodakondsus- ja migratsiooniamet (KMA) lükkas tagasi Türgi kodaniku veebruaris tehtud taotluse, mille peale too esitas kaebuse Tallinna halduskohtule. Kohus peatas talle Eestist lahkumiseks tehtud ettekirjutuse täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
Aprillis esitas varjupaigataotluse Vene Föderatsiooni kodanik. See on praegu KMA menetluses. Mais esitas Eesti-Venemaa piiril varjupaigataotluse Vene Föderatsiooni kodanik, see lükati tagasi.
Pärdi sõnade järgi võtab üldjuhul taotluse vastu KMA. Kui varjupaika soovitakse piiril enne riiki sisenemist, võib seaduses sätestatud erijuhtudel piirivalveamet taotluse tagasi lükata, kooskõlastades otsuse KMAga.
Kaheksa aasta jooksul on piiril esitatud üheksa taotlust, viiel juhul on taotleja piirilt tagasi saadetud.
KMA kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ning isiku vastavust ÜRO konventsioonis toodud pagulasseisundile: kas isikul on põhjendatud kartus, et teda võidakse kodakondsusjärgses riigis või alalisel asukohamaal kiusata taga rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast. Samuti tuleb välja selgitada, kas tema tagasisaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste rikkumise. Kindlasti tuleb aga rangelt eristada nn majandusmigrante varjupaigataotlejatest.
“Varjupaigataotluse menetluse protsess on äärmiselt keerukas ja ekspertidel, kes seda teevad, peavad olema head erialased teadmised, sealhulgas intervjueerimisoskus. Samal ajal tuleb neil hinnata taotleja päritolumaa kohta teavet, mis tihti osutub raskesti kättesaadavaks. Aga vahel aitab ka tilluke detail, nagu selle Aafrika noormehe puhul, kes oli oma loo lihtsalt välja mõelnud,” selgitas Pärdi.
Leedu on Eestist populaarsem
Eesti ja Läti on taotlejate arvu poolest enam-vähem samal tasemel, kuid Leedus on see Pärdi andmetel märgatavalt suurem – 2004. aastal 140 varjupaigataotlejat.
“Põhiliselt taotlevad Leedus varjupaika tšetšeenid. Eestist ei vii maismaateed Lääne-Euroopasse, mis ongi peamine põhjus, miks siia tuleb vähem varjupaigataotlejaid kui Leedusse. Maismaad pidi on tunduvalt lihtsam liikuda, meritsi on keerulisem näiteks Eestist Rootsi või Soome edasi minna,” lausus Pärdi.
Pärdi väitel võib Eestit siiski jätkuvalt lugeda mingis mõttes transiitriigiks. Lisaks sellele eelistatakse varjupaiga taotlemisel mõistagi neid riike, kus on juba oma rahvuslikud kogukonnad tekkinud ning mille sotsiaalsüsteem võimaldab suuremaid hüvesid.
