Tuleb tunnistada, et biograafia kui žanr on Eestis mõneti ära lörtsitud: sageli avaldatakse biograafiale pretendeerides luksuskaante vahel pika intervjuu vormis tühiseid lugusid. Seda enam pakub naudingut tõeliselt läbi tunnetatud, isikupäraselt kirjutatud elulooraamat.
Üliviljaka Soome kirjaniku Hannu Mäkelä arvel on üle 170 suuremat sorti kirjatöö. Ta on tegelnud põhjalikult Eino Leino loominguga ning kirjutanud romaane, luulet, näidendeid, mälestusteraamatuid ja hulgaliselt lasteraamatuid. Viimati nimetatutest tasub kindlasti üles otsida nukravõitu tonaalsusega ja väga soomelikud Härra Huu lood ning ääretult vaimukas «Hobune, kes kaotas prillid ära».
Sedakorda on Mäkelä talle omase põhjalikkusega ette võtnud juba üle paarisaja aasta tundmatus hauas lebanud Giacomo Girolamo Casanova, 1725. aastal Veneetsias sündinud ja 1798. aastal Böömimaal surnud maailmakuulsa itaalia seikleja ja kirjaniku.
Biograafia on kopsakas, aga veel mahukam on teos, millel see põhineb — Casanova enda kirjutatud 3678 lehekülje pikkune «Histoire de ma vie».
Kogu loo taustaks olev XVIII sajandi kultuurilooline pilt on põnev kombinatsioon usust ja ebausust, kommetest ja kombelõtvusest, õnnest ja ebaõnnest.
Mäkelä stiili iseloomustavad tasakaalukus ja rahulik voolamine. Loo suured väärtused on tema enda arutlevad mõtisklused ja koloriitsed teemaarendused. Eelkõige paelub autorit patoloogilisest seelikukütist seikleja kujunemine kirjanikuks. Nagu ta ütleb, Casanova elu oli justkui köis, mille keerud kõik ühte põimuvad ja üksteisest kõvasti kinni hoiavad.
Kummalisel kombel on tunnetatav nende kahe pealtnäha nii erineva, eri ajastutest ja eri kultuuriruumidest pärit meeste hingesugulus.
Mäkelä ei alahinda naiste rolli selle kuulsa veneetslase elus, kuid ei tähtsusta ajalukku söövitatud klišeesid üle ja püüab avada vähem tuntud tahke.
Mis saab siis, kui kaovad metseenid ja himud ning jääb alles vaid haigustest räsitud keha, mis peremehele hädavaevu allub? Kas see on lõpp või hoopis algus?