Miks tabab üksikuid maratonijooksjaid äkksurm?

Kahjustused ei ole jäävad, kuid see võib olla põhjuseks, miks näiliselt terveid inimesi tabab pikkadel jooksuvõistlustel äkksurm, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.

Uuringut juhtinud Kanada Québeci provintsis asuva Lavali ülikooli kardioloogia- ja kopsuhaiguste instituudi teadlase Eric Larose'i sõnul on teada, et regulaarne treening vähendab südame-veresoonkonna haiguste osas riski pikas perspektiivis kaks kuni kolm korda, kuid samas suurendavad maratoni jooksmine ja muud sarnased jõulised pingutused südameriski seitse korda.

Miks heas vormis jooksjad surevad?

Maratoni jooksmise ajal suremise risk on väga madal. Mõni aasta tagasi ajakirjas British Medical Journal avaldatud uuring vaatles 30 aasta andmeid maratonijooksude kohta ning sai tulemuseks 0,8 surma 100 000 jooksja kohta.Uuringu teinud teadlaste sõnul on maratoni jooksmine poole ohutum, kui sama tee läbimine autoga.

Sellele vaatamata esineb igal aastal maratonidel surmajuhtumeid. Eelmisel aastal kukkus Baltimore'i maratonil kokku ja suri 23-aastane üliõpilane ning selle aasta märtsis suri Dallase poolmaratonil vahetult pärast finišijoone ületamist 32-aastane mees. 2009. aasta Detroiti poolmaratonil suri kolm jooksjat.

Larose puutus sellise olukorraga esimest korda kokku 1999. aasta Québeci linnamaratonil, kui temaga ühes grupis jooksnud noor jooksja finišijoone lähedal kokku kukkus ja suri. See pani teadlase mõtlema, et miks sellised asjad juhtuvad inimestega, kes muidu on täiesti terved.

Põhjuste väljaselgitamiseks värbas ta koos kolleegidega 2008. aasta Québeci linnamaratonil osalejate seast 20 vabatahtlikku vanuses 21 kuni 55 aastat, kellest 70 protsenti olid mehed.

Kuus kuni kaheksa nädalat enne maratoni läbisid kõik jooksjad põhjaliku tervisekontrolli, mille käigus tehti muuhulgas vereanalüüs ja koormustest, et mõõta nende aeroobset võimekust. Aeroobne võimekus avaldub võimes taluda kestvat kehalist pingutust ja selle näitajaks on organismi maksimaalne hapniku tarbimise tase.

Jooksjatele tehti ka südame magnetresonantstomograafia ehk MRI, et mõõta lisaks südame üldisele talitlusele ka vasaku vatsakese talitlust. MRI andis andmeid ka südame tursumise ehk südame veesisalduse kohta. Turse on märk selle kohta, et lihases võib peituda ohtlik põletik.

Vahetult pärast finišijoone ületamist võeti jooksjatelt uuesti vereanalüüs.

Kõiki teste korrati 48 tundi peale maratoni ning veel kord kolme kuu pärast.

Treeni ja tarbi vedelikku

Larose'i sõnul näitasid uurimistulemused, et maratoni käigus kaotas talitluse üle poole südame segmentidest. Selgus, et seda võib põhjustada põletiku suurenemine ja südamelihast läbiva vereringe aeglustumine.

Larose'i sõnul on tegemist esimese võimaliku selgitusega, miks jooksmisega kaasneb suurem südamerisk, kuid hea uudis seisneb selles, et risk ei ole püsiv.

Kolm kuud pärast maratoni läbimist olid jooksjate südamed taas väga heas seisukorras.

Teine hea uudis on see, et suurem treeningkoormus ja vedeliku tarbimine jooksu ajal vähendab kahjustusi.

Kõrgem organismi maksimaalne hapniku tarbimise võime seostus väiksemate ajutiste kahjustustega. Larose'i sõnul võib VO2maxi testimine enne maratoni olla heaks võimaluseks jooksjate südameriski hindamisel.

Ainult parimas füüsilises vormis olnud jooksjal ei tekkinud mingeid tervisekahjustusi, kuid Larose'i sõnul oli siiski tegemist liiga väikse valimiga, et saada selgust, kas on olemas universaalne treenituse tase, mis kaitseks jooksjaid südamekahjustuste eest.