Neli noort meest seavad end Rakvere teatri kolakambris näost näkku probleemiga, kas parem on mõelda väljaspool kasti või jääda selle piiresse. Sama küsimuse esitavad nad ka publikule.
Kultuur: “Kotis” lahkab elu kastis ja mõtleb kastist välja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Rakvere teater pakkus Ringo Ramulile, Tanel Siimannile, Lauri Mäesepale ja Madis Lundrele ehk Ukerdajatele võimaluse ja andis vabad käed teha midagi projekti “Rakvere teater esitleb” raames, võtsid nad võimalusest kohe kinni. Sündis lavastus “Kotis”.
Paar aastat tagasi oli mõte teha film “sellel” teemal, kondikavagi oli juba paigas, aga asi jäi soiku. Teatrilaval, kolakambri intiimsuses, elab see tükk noormeeste sõnul oma elu loomulikumalt.
Aga mis “see” teema on? “See lavastus on kastist välja mõtlemisest,” ütleb Madis Lundre. “Millised me tahame olla, millised me ei taha olla ja millised me oleme,” lisab Lauri Mäesepp.
“Ja kas on üldse hea kastist välja mõelda?” küsib Tanel Siimann. Sest hea ja mugav on kastis sees mõelda.
Paneb mõtlema
Lavastuses on Tanel Tanel, Lauri Lauri, Ringo Ringo ja Madis Madis. Ei mängi, vaid on. “See räägib meist kõigist, oleme enda põhjal selle kokku pannud,” ütleb Madis Lundre. Laval üles astujate nimekirjas on ka teatri lavameister Imre Toomeoks.
“Aga mis tema seal teeb, jääb saladuseks,” lausub Mäesepp.
Saladuseks jääb selle tüki puhul palju. Üht asja lubatakse publikule küll - kindlasti saab kaasa mõelda. Seda lausa peab tegema.
Siiamaani on kõnealused noored mehed teinud kooliteatrit, nüüd soovivad nad teha hoopis teistsugust asja. “Me küll käime veel koolis ja teeme teatrit, aga see pole kooliteater,” sõnas Ramul. “Tegu on eksperimentaalhõngulise lavastusega, kus on üsna vähe teksti,” kirjeldab ta.
Oluline osa on lavastuses muusikal - osa sellest esitatakse kontserdi vormis ning saab kuulda Ukerdajate repertuaari kuuluvat, samuti lastakse eelnevalt lindistatud muusikat, mille autor on Tanel Siimann.
Tükk pole küll lavastatud kontsert, aga selle käigus justkui antakse kontserti, mida tuleb kogu aeg katkestada.
“Arvatavasti puudutab “Kotis” kõige rohkem meievanuseid noori,” sõnab Lundre. Aga on mõeldud inimestele, kes enda jaoks on midagi välja mõelnud või mõtlemas.
Ka siis on nende eesmärk täidetud, kui nähtav ei meeldi ja ärritab, aga paneb mõtlema. “Arvatavasti inimesed saavad ärritatud,” lausub Mäesepp.
Originaalmuusika, lavastamine, rekvisiidid – see kõik on sündinud rohkem kui kuu aega väldanud intensiivse töö tulemusena ja pannud neli noort meest väga erinevatesse rollidesse.
“Teater on imedemaa, seal saab kõike teha,” võtab Lundre kokku kogemuse, mis puudutab just lavastuse rekvisiite ja visuaalset poolt. “Puutume nende inimestega teatris kokku, keda muidu ei näeks,” lisab ta.
Kuid miks nad seda kõike lisaks armastusele teatri vastu teevad? “Kui keegi teine seda teeks, naudiks me väga selle vaatamist,” arvab Ramul, et sellist lavatükki on vaja. “Saame mõned asjad selgemaks ka endas,” arutleb Lundre.
Miks “Kotis”?
Kuid kas kriitika suhtes on noortel näitekunstnikel nahk paks? “Me võtame kriitika hea meelega vastu,” vastab Ringo Ramul. “Ega see meile halba ei tee,” ütleb ka Lundre.
Ramuli sõnul on nad arvestanud sellega, et kõikidele “Kotis” ei meeldi. “See pole klassikaline teater,” lausub ka Mäesepp. “Väga kiiksuga asi,” lisab Ramul.
Kõik neli on ühel arvamusel, et lavastus on oma eesmärgi täitnud, kui inimene lahkub saalist emotsiooniga. “Kas või vihaemotsiooniga, aga peaasi, et külmaks ei jätaks,” ütleb Ramul
“Ma arvan, et külmaks ei jäta, see on nii mitmekülgne lavastus,” arvab Siimann, et eraldi elamuse võib saada ka ainult esitatavast muusikast.
Aga miks ikkagi “Kotis”? Lavastust reklaamivatel afiššidel on kõigile neljale kotid pähe tõmmatud. Aga on see loo algus või lõpp?
“Seda ei saa öelda,” jääb Mäesepp lõpuni salapäraseks. Tuleb minna kolakambrisse, pimedasse-hämarasse ruumi ja ... olema valmis küsima. Iseendalt.