Valter Parve: Kuidas hoida sõpru?

Arvamusliidrite hiljutisel kokkusaamisel teatrimajas oli jutuks, et sihtkohtade hulgas, kus siitnurga väärtusi tutvustada, võiksid olla Pärnu sõpruslinnad.

Olen varem Viljandit heaks eeskujuks pakkunud sõprussuhete nähtaval hoidmise mõttes: neil on seal väga silmatorkaval kohal suunaviit, mis näitab kaugust sõpruslinnadest. Kus on Pärnus avalikus linnaruumis see koht, mis küllasaabuvatele sõpradele märku annaks, et neist siin hoolitakse?

Just äsja väisasid meid head kolleegid Helsingborgist. Nende lipuväljakul lehvib Pärnu lipp, meil siin tahtsid parteilised sahkerdajad samaväärse koha teatrimaja ees kompressoriputka ja välikäimlatega ”kaunistada“.

Pärnakate tugeva vastuseisu tõttu jäi pealinna firmal magus maatükk küll saamata, aga meie lugupidamist väljendavaid lippe või muid märke seal (ega mujal) pole siiani.

Käisin äsja Tartus ja seal on praegu käsil kuu aega kestev sõpruslinnade kokakunsti tutvustav ettevõtmine. Hästi silmatorkav välireklaam tuletab linlastele kindlasti meelde samas suurepäraselt korraldatud rahvusvahelist hansapidu mõni aasta tagasi ja hoiab koostöö teemat nõndamoodi üleval.

Võib juhtuda, et Pärnuski tuleb sõprus varsti jälle jutuks. Juhul muidugi, kui Lucia-tüdrukud meie heaks Rootsimaal korjanduse on teinud ja kogutut ära tooma tullakse. Kui nad ikka veel usuvad ja loodavad, et siin keegi sellest tõeliselt hoolib.

Miks ma nende tulemises kahtlen? Paar aastat tagasi andis Pärnu Postimees teada, et Helsingborgi delegatsioon ja nende Luciad tahavad meie raekoja saalis linnale kogutud kingituse üle anda.

Volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liikmena tundsin kohustust kohale minna. Piinlik oli pärnakate pärast: meid oli saalis vähem (kokku vist seitse-kaheksa inimest) kui külalisi. Kõik need sajad tuhanded Pärnu ”mainekujundusele“ kulutatud kroonid on lihtlabaselt ära raisatud, kui endast sedavõrd nadi mulje osatakse jätta. Ma ei räägi külvivolinikest - mida neist võõrastest ikka tahta! -, aga oma inimesed kas või neist asutustest, kus Luciade eelmised toetused abiks on olnud? Peaaegu kohustuslik võiks olla osavõtt sedalaadi kohtumistest aga neile, kes linna kulul kaugeil mail sõprussuhteid edendamas on käinud.

Usun, et inimesed oleksid tulnud, kuid see eeldab mingitki koordineerimist valitsejate poolt.

Või teine näide: 1990ndatel Pärnut oluliselt aidanud Hollandi linn Tiel, mille abiga remonditi üks Tammiste hooldekodu hooneid, mis meelespidamise märgiks sai nimeks Tieli maja. Paar aastat tagasi anti sellele aga hoopis mingi suvalise Euroopa pealinna nimi (London või Pariis või midagi sellist) ja jälle said Pärnu vanad sõbrad sõnumi, mis kinnitab, et neid polegi justkui enam vaja – meil nüüd uued ja paremad.

Vurled tulevad ja lähevad ning ehk kosub Pärnugi pikapeale saadud õppetunnist. Hakatuseks on hädavajalik saada ülevaade nende tekitatud kahjust. Lihtsam on muidugi kokku lugeda rahalist kaotust: PAUH, mainekujundus, sadama aktsiate loovutamine ...

Palju keerulisem on mõista seda kahju, mida on tekitanud sundparteistamine ja munitsipaalasutuste nõukogude kaudu kinnimakstud linnavolinikud, Pärnu naeruvääristamine ja usalduse ning koostöövõime kahandamine.

Loodetavasti on linnarahval veel usku asjade paranemisesse ja ehk kinnitab seda uute linnavalitsejate vastutustundlik tegutsemine. Ühena tulemustest võib siis loota, et taastub sõprade usaldus meie vastu ning siiakanti tahetakse rohkem reisida kui seni. Eeltoodud negatiivsete näidete kõrvale on kindlasti panna hästitoimivaid suhteid, Vaasaga näiteks. Sellepärast esitangi käesolevaga omamoodi teabenõude Pärnu linnavalitsusele: palun Pärnu Postimehe kaudu anda ülevaade suhete seisust sõpruslinnadega. Nende loetelu, iga linna puhul sõprussuhete sõlmimise aasta ja aastail 2006–2009 toimunud koostöö täpne sisu ning meiepoolne vastutaja. Nimetada samal ajal nende suhete edendamisele tehtud kulutuste suurus ja saadud kasu.