Pärnu kõurikud turnisid Poola mägedes

Eestist paari päeva teekonna kaugusel Slovakkia ja Poola piirialadel laiutav Tatra mäestik on maitsi minnes lähim koht, kus võimalik alpinismi lõhn ninna saada.

Ja mitte ainult lõhn. Maailma madalaimaks kõrgmäestikuks nimetatud Tatrad, mille kõrgeim tipp asub 2655 meetrit merepinnast, pakuvad Pärnu tehnika- ja tööõpetuse maja matkaringi juhi Priidu Leoki kinnitusel väljakutset nii algajatele matkasellidele kui suurema kogemustepagasiga seiklejatele.

Vastu algavat kooliaastat viiski Leok Pärnu maavalitsuse kuriteoennetuse programmi raames paarkümmend Pärnu kõurikut Tatratesse turnima. Pundis olid nii matkaringi kasvandikud kui sotsiaaltöötajate väljavalitud murelapsed. “Kes ei taha koolis käia ja kellel on politseiga pahandusi,” selgitas Leok.

Mägine seiklus sai lastele, kellest enamik polnud varem jalgagi kodumaalt välja tõstnud, alguse Poola talvepealinnana tuntud Zakopane linnakesest.

Esimeseks katsumuseks valiti eri raskusastmetega matkaradade hulgast, mida Tatrates leidub ligi 250 kilomeetri jagu, 1500 meetri kõrgusele looklev rada.

Kohati kõrgete puude vahel ürgmetsas, siis jälle kiviklibusel mäeseljandikul kulgev teekond ei nõudnud kaljude küljes küünte-hammastega rippumist. Oli pigem selline jalutamis- kui ronimisrada. Ometi võttis poolteise kilomeetri läbimine tubli viis tundi.

Oli hetki, mil Leok kahetses, et oli lastele Alpide väiksema venna tutvustamiseks köisraudtee ära põlanud ja otsustanud kogu tee jalgsi läbida. Ei, mitte et tema noored matkakaaslased oleks korda rikkunud või väsinud. Vastupidi, ehk koguni liialt entusiastlikult ja südikalt rühkisid nad eesmärgi poole.

“Kui ikka algklasside lapsed kõnnivad paarikümne sentimeetri laiusel teerajal, ühel pool kuristik ja teisel pool mäekülg, siis …” võttis vastutustunne Leokil aeg-ajalt särgi higiseks.

Et esimene mäkketõus läks kenasti, püstitati järgmisel päeval eesmärk jõuda 2000 meetri kõrgusele. Paraku jäi eelmisest mõnevõrra karmim rada, kus kohati tuli end mäe külge kinnitatud kette pidi käte jõul edasi vinnata, lõpuni läbimata.

Juhtus nii, et seltskond lagunes teel kaheks. Tugevamad panid eest plagama, arvestamata, et kõik kaaslased ei suuda nende tempos püsida. Distsipliini rikkumise peale kamandas Leok enda vastutusel olevad lapsed mägedest alla. “Mis siis ikka,” nentis Leok.

Pealegi olid mägedes veedetud kaks päeva Leokile ja usutavasti lastelegi oma eesmärgi täitnud. “Minule oli tähtis anda lastele mägedes ronimise kogemus: näidata, kuidas ilm mägedes muutub, kuidas grupis üksteisega arvestada ja nõrgemaid järele oodata,” sõnas Leok. Need kogemused ei tule kasuks üksnes mägedes, vaid igal pool ja iga päev.