Kommentaar: Claude Lévi-Strauss (1908-2009)

Eeskätt teatakse Lévi-Straussi müüdiuurija ja kultuuriantropoloogia suurkujuna. Ometi ulatub ta mõju paljude teiste teadusharudenigi: semiootika, sotsioloogia, psühholoogia jne. Ilma Lévi-Straussi pärandita oleks raske ette kujutada Tartu-Moskva semiootikakoolkonda. Tema ideedel on oluline roll näiteks Peeter Tulviste mitmes trükis ja keeles ilmunud uurimuses “Mõtlemise muutumisest ajaloos”.

Siinkirjutaja on Lévi-Straussi palju viidanud ja suuresti temast mõõtu võtnud raamatus “Müüt ja mõtlemine” (Ilmamaa, 2002).

Kui väga lühidalt kokku võtta, tõestasid Lévi-Straussi vaatlused ja analüüsid seda, et loodusrahvaste mõtlemine on struktuurilt vägagi keerukas ja seda ei saa pidada tänapäeva euroopalikust, sh teaduslikust mõtlemisest halvemaks ega paremaks, vaid ta on lihtsalt teistsugune. Ometi üritas Lévi-Strauss esile tuua mõtlemises ja müüdistikes levinud universaale – midagi, mis ühendavad, mitte ei lahuta inimesi. Sellise ühisosa rõhutamisega pälvis Lévi-Strauss tõepoolest euroopaliku ülbuse ja kultuurišovinismi vastustaja kuulsuse.

Lévi-Straussile kuulub mõte, mida olen mõnigi kord oma poliitilistes analüüsides kasutanud. Selgitades, et mütoloogiline mõtlemine mitte ei kao ajaloo vältel, vaid teiseneb ja leiab uusi nišše, osutab ta poliitikale. Nimelt pidas Lévi-Strauss just poliitikat tänapäeva maailma üheks kõige mütogeensemaks eluvaldkonnaks. See osutus on mu meelest halastamatult täpne.

Mõeldes temale, on niisiis põhjust mõelda sellele, kuidas mõjuvad meie teadvusele valimiskampaaniad, poliittehnoloogiad, suured vastasseisud ja muu säärane. Lisagem, et Lévi-Strauss ise hoidus poliitilisest angažeeritusest.