Kõik on millekski hea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vihterpalu metsad on hetkel maa pealt kaedes peamiselt tumedates toonides ja seal levib kõrbehais. Poolteist kuud tagasi möllasid neil aladel tuleleegid, millega heitlesid kümned ja sajad inimesed: tuletõrjujad ja neile abiks olnud vabatahtlikud kustutajad.
Et loodus end taastada suudab, on teada tõde. Et igas halvas peitub ka head, näitab seegi, kuivõrd mitmekesisemaks on muutunud ja muutub Vihterpalu metsade elusloodus. Isegi sedavõrd, et võiks välja tuua üksteisest sõltuva jada: esmalt on putukad maiustamas, siis neist kõhtu täitmas väiksemad linnud, metsa alla elama kolivad roomajad, seejärel neid jahtivad kotkad ning tagatipuks viimaseid näha ihkavad ornitoloogid.
Mitte et ornitoloog oleks pahategija, kuid inimtegevus laiemalt on siiski see, mis kogu sellele jadale – ulatuslikele tulekahjudele – alguse paneb.
Loodus suudab end isegi üllatavaks teha, rumala ja hoolimatu inimese kalliks maksma minevat abi siiski poleks vaja.