Tänavu suvel saab lõpuks teoks see, mida kõik eestlased on juba 90 aastat hingevärinal oodanud: armee toetusel nimetatakse Cesis taas Võnnuks ja Riia keskväljakule antakse Johan Laidoneri nimi.
Peremehed naasevad suvel Läti linnadesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täiesti avalike plaanide kohaselt ületab tänavuse võidupüha eelsel suveööl 500 Eesti armee võitlejat Kaitseliidu toetusel Läti piiri, võttes tagasi selle, mis juba ammu kuulub eestlastele.
Kuigi väidetavalt olevat kõik 90 aasta eest Võnnu lahingus osalenud surnud, leidis Perroon Alutaguse laantest hurtsikust ulguvate huntide keskelt 112aastase Tõnis Lembitu, kes mäletab lahingut, nagu oleks see eile olnud.
Lätlased värisesid põõsas
“Oli palav suveöö ja Läti parmud pinisesid meie peade ümber, kui roomasime meie vapra väejuhi Julius Kuperjanovi järel Võnnu suunas,” meenutas Lembitu. “Meil oli tegelikult lätlastest ükskõik, sest need ainult irvitasid ja näitasid eestlastele tagumikku. Aga kui madinaks läks, lasid ennast põõsas täis. Olime seal ainult sellepärast, et õgarditest mõisnike kari Landeswehr laiali peksta.”
Kui lahing peetud ja veidi hiljem Riia linngi vabastatud, ei saanud Lembitu sõnutsi keegi Eesti sõduritest aru, miks raskelt vallutatud Läti käest antakse.
“Kuigi mehed näitasid meile tagumenti, olime piigade seas popid poisid,” naeris Lembitu. “Juba sellepärast ei tahtnud me Lätist lahkuda, aga oleks võinud Eesti piiri Daugava äärde lükata küll.”
Sellega, et Eesti armee lõpuks Lätti naaseb, on sõjaveteran ülimalt rahul.
“Oli ka juba aeg meile tehtud ülekohus heastada ja viia Eesti piir oma õigesse kohta,” arvas Lembitu. “Selles euroliidus on seda kerge teha, siin ju keegi piiri ei valva. Nii ei pruugi lätlased mitu päeva arugi saada, et nende lõunapiiri on nihutatud. Kui ükskord mõikavad, on juba hilja!”
Vana mees itsitab pihku ja märgib, et ehk on veel mõni tema tollane läti pruutki elus. Nii saaks noorusaega meelde tuletada ja tüdrukutega üle pika aja natuke hullata.
500 meest on palju
“Võtan 23. juunil mõne kamraadi kaasa ja läheme igatahes Võnnu viina jooma ja hapukurki sööma,” on Lembitu kindel. “Loodan, et meid kui vabastajaid võetakse ikka lilledega vastu.”
Aga küsimuse peale, kas 500 meest Läti vallutamiseks vähe pole, hakkab sõjaveteran naerma.
“No mis vähe?” turtsub mees. “Liiga palju on! Mäletan hästi, et 1919. aastal kükitas enamik lätlasi hirmust metsas, kui Eesti sõdurit nägi. Ega seal palju muutunud ole. Tean, et nad pilkavad siiamaani eestlasi, aga kui nende juures korra rusikaga vastu lauda virutada, on kohe vakka kui eided.”
Pealegi käisid lätlased äsja eestlastelt abiraha kerjamas. Mis sellistest ikka karta, on Lembitu kindel.
“Neil pole ju pükste rahagi, silkavad seal nii, nagu lätlaste jumal nad lõi,” seletab Lembitu. “Järelikult pole nad püsse pärast ilmasõda näinudki. Karta pole meil midagi. Sel suvel naasevad peremehed Lätti!”