Kommentaar: Eesti võimalused Afganistanis

Igaüks suudab midagi ja Eesti riik saab anda suurte probleemide lahendamiseks oma panuse. Oluline on põhimõte ja ükskõiksust tuleb pahaks panna.

Kuid astume selle emotsionaalsevõitu sissejuhatuse juurest Afganistani manu. Vaatame, mis seal probleemiks ja mida meie saame teha. Tavaliselt, kui räägitakse Afganistani siseprobleemidest, nimetatakse kolme asja: korruptsioon, narkootikumid ja Taliban.

Afgaanid peavad korruptsiooni lääne paheks ja sisseveetud haiguseks. Omal moel võib neil ju õigus olla: enamik raha, mis tiirleb Kabulis, on läänest tulnud. Kuid meelehea andmine ülemusele on siiski kohalik kommegi ja koguni nii sügavalt juurdunud, et tihti ei peetagi seda probleemiks, vaid normaalseks asjaajamiseks

Narkootikumid, mis moodustavad märkimisväärse osa Afganistani ekspordist – ja paraku veetakse seda Euroopassegi –, on eelmise murega tihedalt seotud. Kohalike ametnike madalad palgad ja narkoparunite pakutav meelehea moodustavad saatusliku lõksu, millesse langevad paljud.

Taliban ei peaks kahe eelmainituga kuidagi haakuma, kuid – oh üllatust! – nemadki kasutavad korruptiivset narkokaubandust oma tegevuse rahastamiseks. Ning vaatamata pikaajalisele võitlusele, pole Talibani aeg mööda saanud. Praegune laienev võõrvägede kohalolek võimaldab aga taliibidel koguda populaarsust vabadusvõitlejatena.

Paraku tuleb öelda, et tavapärane arusaam, mille järgi Afganistan on riik nagu iga teine, vastab ainult osaliselt tõele. Jah, tõepoolest, eksisteerib parlament, toimuvad valimised, määratud on seaduslik riigipea ehk president, kuid suuresti on see tinglik.

Afganistan ei ole vähemalt siiani riik selle sõna läänelikus mõttes. Tegu on territooriumiga, mida valitsevad hõimud. See, kas Kabulis on ametlikult pukis kuningas või president, ei morjenda kohapeal eriti kedagi. Kõik toimub vastavalt sellele, kuidas klanni sees ja klannide vahel kokku lepitakse.

Afganistani poliitilise tuleviku suhtes on kolm põhimõtteliselt erinevat varianti. Üks neist, ehkki mitte kuigi tõenäoline, on mingis vormis naasmine monarhia juurde. Vana kuningas on küll surnud, kuid järeltulija on olemas ja kerge mullistus selle ümber käib. Teine variant, muule maailmale ilmselt ebasobivaim, oleks Talibani tagasitulek võimule. Kolmas, keerulisim, ent tõenäolisim, on senise versiooni jätkamine.

Selline olukord, kus võimul on tehniline president, kes ei taotlegi eriti suurt võimu, sobib paljudele. Kui sellel presidendil saab olema suurte klannide, eelkõige paštude toetus, võime läbi rääkida mõõdukate taliibidega, ja soovitavalt mingi seos kuningasooga, on asi enam-vähem korras.

Keerulisim on olukord julgeoleku tagamisega. Selleks, et kontrollida piiri, võidelda narkokaubandusega ja hoida ohjes äärmuslasi, on vaja toimivat riiki.

Keskvõim ei hakka ilmselt kunagi kontrollima kogu Afganistani territooriumi. Tugevad kohalikud omavalitsused provintsides – olgu nad siis loodud klannide põhjal või valimiste tagajärjel – suudavad seda palju efektiivsemalt. Ülesehitatav rahvuslik armee peaks kunagi üle võtma olulisemate julgeolekufunktsioonide täitmise. Ideaalis võiks sellel olla samasugune tasakaalustaja roll nagu Türgis, kus just armee on see filter, mis ei lase äärmuslastel võimule tulla.

Küsimus on selle aparaadi ülesehitamiseks kuluvates vahendites. Kust võtta kõigeks ressursse? Üks variante on nii nagu praegu: välismaailm aitab. Varem või hiljem peab Afganistan üle minema oma ressurssidele, mida tegelikult piisab, alustades kas või oma kasutamata maavaradest ja lõpetades transiidiga.

Kõiges selles saabki olla kasulik Eesti. Suudame koolitada spetsialiste ja pakkuda oma oskusteavet. Nii võime end tõestada doonorriigina, et mitte öelda normaalse lääneriigina.