Tänasest 3. augustini toimuvad Rakveres VIII rahvusvahelised kehalise kasvatuse õpetajate suvekursused. Osalejaid on 252, neist 38 Lääne-Virumaalt. Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu esimehe asetäitja Pille Juus rääkis uuest õppekavast ja liidu plaanidest.
Uus õppekava, mis osas klassides (I, IV, VII ja X) sügisest rakendub, sisaldab rohkem teoreetilisi teadmisi kui praegune.
Pille Juus pidas teooria kaasamist vajalikuks, et õpilased teaksid, kuidas ennast ja teisi kergemal tasemel vigastuste tekkimise korral aidata, et ei tekiks paanikaolukorda.
“Teadlikkust oleks vaja tõsta küll. Laps peaks aru saama, mida ja kuidas ta teeb ning mis see talle annab. Üritame minna selles suunas, et õpilased oskaksid liikumist väärtustada,” rääkis ta.
“Minu nägemuse kohaselt võiks olla kaks praktilist tundi ja üks teooriatund, aga kolmandat tundi teiste õppeainete arvelt ei anta,” kõneles Pille Juus. “Kehalise kasvatuse tunde on nädalas ainult kaks. Kui kahest 45minutilisest tunnist veel midagi teooria peale näpistada, siis väheneb laste liikuvus veelgi.”
Uude õppekavva on sisse viidud ka tants. “Seda on keeruline rakendada, sest IV-IX klassini on poistel ja tüdrukutel tunnid eraldi, kuid tantsuks oleks nad vaja ühel hetkel kokku viia,” selgitas Juus.
Suvekursustel jagavad standardtantsu-, eesti tantsu ja loovtantsuoskusi koolitajad TÜ Viljandi kultuuriakadeemiast. “Suureks miinuseks on see, et õpetajad ülikoolis tantsu ei õppinud, eriti raske on näiteks pallimängijast meesõpetajal tantsu õpetamine selgeks teha,” rääkis Juus.
Spordile omaselt peetakse kehalises kasvatuses tulemusi ehk hindeid väga oluliseks.
“Igas koolis loob õpetaja õppekava järgides oma süsteemi, kuidas tunnid meeldivamaks muuta nii, et õpilane käiks tunnis selle mõttega, et ta tahab areneda, tulemust parandada ja erinevaid spordialasid proovida,” rääkis Juus kehalise kasvatuse õpetaja tööst. “Kehalise kasvatuse liidust ei saa kuidagi täpseid reegleid jagada. Piirkonniti on väga erinevad tingimused. Õpetaja loob olukorra vastavalt nendele.”
Õpetaja peab suutma tundi anda parimal viisil. Alade ja meeskondade valimine ei jäeta klassi sõnakamate otsustada. “Üldjuhul ei lasta parimatel võistkondi valida. Tehakse mingisugune sigrimigri,” rääkis Juus. “Võistkondi saab moodustada näiteks särgi värvide alusel. Tasakaal peab paigas olema, tugevuse järgi võistkondi komplekteerides jäävad nõrgad peksupoisteks, kui nad koostöövalmidusega sportlikumaid ei löö.”
Juhul kui võistluse eripära on see, et tuleb natuke pead kasutada, toimivad väga hästi meeskonnad, kus on tugevamad nõrgemate vastu. “Kiiremad ja osavamad sportlased võivad mõttetöös nõrgematele alla jääda ja võistlus võib kujuneda tasavägiseks,” selgitas Juus.
Pärast keerulist ainetundi peab õpetaja suutma õpilasi liikuma motiveerida.
“Vahel võtan viis minutit selle tarbeks, et eelmisest tunnist rääkida ja see emotsioon välja lasta. Siis peab leidma selle nõksu, kuidas tunniga edasi minna,” rääkis Juus enda kasutatavatest võtetest.
Õpetajate ülesanne on ka suunata õpilasi ringitundidesse ja tunniväliselt rohkem liikuma. Näiteks kodust kooli jõudmiseks on tihti võimalus kõndida või rattaga sõita. Seejuures peab looma rataste hoidmiseks koha.
Populaarsemad alad erinevad paikkonniti, need sõltuvad võimalustest. Kui on suusarajad, siis ikka sõidetakse. Kui on ujula, siis ujutakse. Alati on levinumad olnud kergejõustik ja pallimängud. Algklassides on rahvastepall üks tõmbenumber.
“Erinevate mänguvormide segamine teeb õpilastele liikumise huvitavamaks,” teadis Juus omast kogemusest.
Pikemat aega teravalt õhus püsinud probleem on tunnist vabastuse küsimine. Koostöös Eesti Perearstide Liiduga koostatakse meelespead, mis oleks kehalise kasvatuse õpetajatele toeks. “Õpilast ei ole vaja täielikult tervest tunnist vabastada, kui ta taastub haigusest,” rääkis Juus. “Ükski südamehaige või invaliid ei ole vaba kohustusest tunnist osa võtta. Kõik peavad liikuma ja tegutsema.”
“Tavaline õpilane ei või küll pingutada pärast grippi, aga natuke jalutada ja mõnda harjutust teha tuleb ainult kasuks,” selgitas Juus. “Ei pea koos teistega pingutama, aga oma jõudluse järgi tuleks ikka tundi tulla ja kaasa lüüa,” pidas Juus tunnis osalemist oluliseks.
Suurimaks mureallikaks peab Pille Juus massikommunikatsioonivahendite tungimist liikumisharrastuse asemele. “Kui laps peab pidevalt arvuti ees istuma, siis ta unustab ära, et teisiti saab ka,” kurvastas ta.
“Oma lapsepõlves käisime trennis, et suhelda trennikaaslaste ja treeneritega,” lausus Pille Juus. “Praegugi on palju lapsi, kes tegelevad spordiga ja laiendavad seejuures oma suhtlusringkonda,” lisas ta.