Albu teatrisuves pole Tammsaarest kunagi küllalt

Tammsaare-Lõuna ja Tammsaare-Põhja talu piirile rajatud saunikute eluhoonete vahele ehitatud poodiumlaval etendus eelmisel sumedal pühapäevaõhtul viimast korda Urmas Lennuki lavastatud ning «Tõe ja õiguse» II, IV ja V osa ning Tammsaare elu põhjal kirjutatud selle suve tükk «Vargamäe voonake».
Laval oli tegelasi neli: Indrek (Toomas Suuman), Andres (Peeter Rästas), Karin (Anneli Rahkema) ja Tiina (Liisa Aibel, kõik Rakvere teatrist).
Trupp püsis
kindlalt jalgel
Paarisaja teatrihuvilise hulgas istusid ka lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, kostüümikunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll ja Urmas Lennuk, kelle näo suutsid näitlejad nii mõneski stseenis naerukile tõmmata. «Rõõmu tegi see, et trupil oli jalg kindlalt maas. Ei libisetud rajalt ära, kui välised jõud tegutsema asusid,» selgitas Lennuk hiljem.
Lennuk tunnistas, et oli kohutavalt raske prooviperiood. «Ilmad olid seinast seina. Korralikku läbimängu sai teha alles viimasel hetkel ja sedagi 30kraadises kuumuses,» selgitas ta. «Olen andnud endale lubaduse, et ei tee lageda taeva all enam mitte kunagi midagi. Vähemalt kümme aastat!»
Küsimusele, kas nüüd on talle ka Tammsaare-lavastustest küllalt, vastas Lennuk, et nüüd alles hakkab joonistuma pilt, kuis ta ise (Tammsaare – toim) kirjanduse loo sees liigub või on. «Tammsaare on väga kummaliste vastuoludega inimene, aga see ongi huvitav,» selgitas ta. «Kindlasti tuleks mõelda lastele. Ei välista, et tahaksin kunagi alustada uuesti ja püüda lastele mängida lahti «Tõe ja õiguse» esimese köite sündmusi. Muidugi on see suur töö.»

Edasiste koostöökohtade üle Albu vallaga Lennuk praegu ei mõtle. «Kahjuks on viimaste aastatega tekkinud liiga palju tööd, mis kõik on Vargamamäe-asjade taga kinni,» põhjendas ta.
Mis saab järgmisel suvel, selles suhtes ei käinud veksleid välja ka Albu vallavanem ja lavastuse produtsent Kalju Kertsmik, kuid loodab siiski koostöö jätku. «Eelmise aasta sügisest meil Urmas Lennukiga mõtteid on, eks novembris saa neid edasi arutada,» lausus ta. «Keegi ei ütle, et ei või tulla uus lavastaja ja uus teema – ajalooline Kukenoosi rehi ja prohvet Maltsvet, see töö on veel tegemata.»
Romaan köidab
ajatusega
Olgugi et «Vargamäe voonakesele» ootas Kertsmik rohkem publikut, ütles ta enda Vargamäe-suvega rahule jäävat. «Põhjus oli ehk selles, et tegemist oli välietendusega, teisalt etendus üle Eesti sel suvel kolmandik rohkem suvelavastusi ja konkurents oli tihe, oleneb, kuidas sõnum kohale jõudis,» arutles ta. «Ka polnud meil sel korral staarnäitlejaid nagu Ülle Lichtfeldt eelmise aasta menutükis «Vargamäe varjus».»
Kuid arvestades loo sisu ja omapärasust, ei kahetse Kertsmik ega tema meeskond hetkegi, et voonakesel sündida lasid. «Nii mulle kui ka minu meeskonnale (etenduse juhid Aune Suve ja Malle Lomp, Urmas Lennuk – toim) tundub, et kahtlemata oli see teatrisündmus,» lausus ta.
Kertsmiku andmetel elas «Vargamäe voonakese» 11 etendusele kaasa 1671 (istekohti 250) inimest. Rehetares kaheksal korral taasmängitud «Vargamäe varjus» tõi Tammsaare maile 1650 huvilist (200 istekohta). «Viissada külastajat oleks võinud «Voonakesel» rohkem olla,» märkis Kertsmik.
Seda meelt, et «Tõde ja õigust» oleks Tammsaare väljamägedel juba küll mängitud, Kertsmik arvama ei kipu. «See on ju ajatu romaan, iga nurga alt võiks veel midagi kirjutada,» ütles ta. «Ainult lavastaja ja kirjutaja peavad olema kursis nii romaani kui tausta kõigi külgedega – Urmas Lennuk kahtlemata seda oli ja on.»

Margus Mikomägi «Keda voonake usub, selles on küsimus»
/.../Lennuki lavastus ja näidend on nii mitmekihiline, et ühe vaatamisega ilmselt kõiki nüansse ei hooma. /.../ Hea lavastaja üks tunnus on leida näitlejaid ja vaatajaid puudutav tekst, veel parem, kui lavastaja kirjutab selle ise ja ilmselt on kirjutamine lavastamise üks osa.
/.../ Nagu naiste tarkasid ja emotsionaalselt köitvaid rollilahendusi, tuleb siinkohal kiita ka lavastuse mehi. /.../ Ja nagu õnnestunud lavastuse puhul alati, toetab kõike hea muusikaline kujundus ja kunstnike töö, kostüümid ja grimm.
Urmas Lennuk on selleks vist liiga suur idealist, et jätta meid, eestlasi, vürtspoodniku rolli siin maailmas, mis siis, et aegajalt ilmas ringi vaadates see just nõnda tundub. Vargamäe usku voonakesed või Tammsaare usku voonakesed – ka selles on küsimus. Millal me, eestlased, pääseme ja kuhu?
teatritasku.ee