Naljatamisi öeldes võib mõnelgi Eesti jalgpallifännil pärast üleeilset õhtut üsna tühi tunne olla: pika ootamise järel suutis siinne meeskond Euroopa meistrivõistluste valikmängudest edasi pääseda.
Juhtkiri: Treeneri teene
/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
13. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhtunule kaine pilguga vaadates tuleb nentida, et maailmameistrivõistlustele jõudmiseks ei piisa isegi väikesest imest, mis meid EMi alaturniiril saatis. Kuhu on Eesti meeskonnal võimalik edasi pürgida nüüd, pärast niisugust saavutust?
Esialgu on siiski selge, millele pöialt hoida: täna loositakse Eestile Krakowis play-off-mängude vastane, kelle peab loomulikult alistama. Lihtne see muidugi ei ole, sest reeglite järgi tuleb vastane tugevast seltskonnast. Ehk aitaks meid see, kui novembrikuise kodumängu ajaks sajaks maha lumi, mis lõunapoolse vastase mängu nässu ajab.
Rahvusvaheline jalgpalliliitude föderatsioon FIFA peab 1993. aasta jaanuarist riikide põhikoondiste edetabelit. Parajasti kehtiv tabel moodustati 21. septembril, uus avalikustatakse 19. oktoobril. Eesti asub praeguses pingereas oma parimal, 58. kohal. On huvitav jälgida, kuhu maandub Maarjamaa meeskond 203 riigi konkurentsis eeloleval kolmapäeval.
Vaid kolme aasta eest võis Eesti leida FIFA edetabeli 120. kohalt. Aegade jooksul on siinse vutimeeskonna positsioon kõikunud. Käesoleva sajandi algul suutis ta hollandlasest treeneri Arno Pjipersi juhtimisel trügida esiseitsmekümnesse, kuid edaspidi tegi valdavalt vähikäiku.
Eelöeldu taustal on selge, et väga suur roll valikturniiri õnnestumises on rahvusmeeskonna peatreeneril Tarmo Rüütlil. Ta võttis meestest parima. Loodetavasti osatakse tema teenet õigesti hinnata.